Rae vald 155

Märgilised tähtpäevad Eesti maarahva elus puudutavad meid kõiki. Tuleviku suunitlusega olevikus elades tuleb pilk suunata minevikku, vähemalt niikaugele, mil talupojad hakkasid päriorjuse ja teotöö aegu selga sirgu lööma. Teekond tänapäeva on olnud raske ja vaevaline. Ühine on see aeg igas kodumaa nurgas; igal paigal on aga oma lood jutustada.

155 aastat on möödas ajast, mil keiser Aleksander II kinnitas „Maakogukonna seaduse Baltimaade kubermangudele“, mille alusel loodi maa kogukondlikud omavalitsused, st vallad, mille juhtimise võttis oma kätte maarahvas ise, valides kogukonna liikmetest kõrgeima organi - valla täiskogu. Siiamaile moodustati ainult ühe mõisa piirkonnas väikevallad Rae, Lagedi, Aruküla, Vaida, Arovalla, Kautjala ja Jüri kirikuvald.

Katkeid J. Põldmäe raamatust „Rae vald läbi aegade“ (2006).

„Pärast 1866. aasta vallakogukonna valitsemisseaduse kehtestamist, alustati väikevaldades valla juhtimiseks vajalike ametimeeste valimisega. Rae väikevallas tulevad kokku  3. novemberil ja 2. detsembril 1866. aastal mitmesuguste rahvakihtide esindajad kas volimeeste valimiseks otseselt või oma esindajate kaudu. Koos on maadepidajad liikmed, ilma maadeta liikmed, saunavabad koharentnikud ja perekoharentnikud. Moodustatakse Rae väikevalla esimene vallavolikogu. Peatalitajaks valitakse Jüri Lustverg, abideks Hans Tammann, Madis Luikmann ja Jaan Vitismann. Peakohtunikuks valitakse Christian Selkmann, kohtu kõrvalmeesteks Mikk Looberg, Jaak Sepper ja Jüri Pajus. Valitakse ka vallavolikogu kaheksa liiget ja kaheksa kandidaati.“.

Laulaksin – mind laidetakse,

Sõneleksin – sõimatakse,

Vaidleksin -  vannutatakse

Kardan laulust laidetama,

Häälesta häbi tulema,

Sõnasõimu tõstetama,

Parem hakkan haugutama,

Salla saksu sajatama...

                                     J. Sommer 1878 Vinni vallast Pajusti külast

Maarahva vastuhakud pärisorjuse ja  teotöö  vastu kajastuvad tänapäeva võimsate edulugude kõrval harva. Mõnda kirja pannes, siis Kose-Uuemõisa talupoegade ülestõus pärisorjuse vastu toimus juba 1805. aastal; Juuru kihelkonna Mahtra mõisas toimunud kokkupõrge talupoegade ja karistussalkade vahel oli 1857. aastal. Mõisnike kättemaks pead tõstnud talupoegade üle oli julm.

Kirjaniku, ajakirjaniku ja kodu-uurija Mihkel Aitsami (1877-1953) on ajaloolise tõena kirjutanud raamatu „Rahutused Rae mõisas“ (1939), mis räägib Rae mõisa rentniku G. von Haecki valitsemise ajal 1847. aastal toimunud Karla, Vaskjala, Limu, Patika ja Assaku teosulaste vastuhakust mõisa teoorjuse vastu.

Raamatu lõpulausetes on kirjas: „... Ja nii langes Rae teosulaste juhtide ränk karistus: Ants Remmel, Jaan Remmel, Jaan Parm ja Hendrik Selis saadeti kaheksaks aastaks Arhangelski kubermangu asumisele. Jaan  Parmul jäi maha naine Krõõt; teised väljasaadetud olid poissmehed. Ühel öösel ilmusid soldataid teejuhi saatel Raele ja mehed võeti kinni. Käed pandi raudu ja teekond külmale maale algas. Kinni võeti ka Juhan Laiba, Jüri Kiivita, Peeter Pihlakas ja Kaarel Selis. Nad anti vene soldataiks. Kroonuteenistus vältis sel ajal vähemalt 25 aastat ja vähesed tulid kodumaale tagasi. Nad surid sõdades või langesid taudi ohveriks. Soldataiks andmine tähendas umbes sama, mis asumisele saatmist. Väljasaadetuid ei mäleta praegune Jüri kihelkonna rahvas. Olgu need read pühendatud neile väikestele kiviveeretajatele vaba ja iseseisva Eesti riikluse ehitamisel.“

Carl Robert Jakobsoni „Kolm  isamaa kõnet“ (esmatrükk 1870) peetakse eesti ärkamisliikumise  ideoloogiliseks dokumendiks. Kõne „Võitlemised Eesti vaimupõllul“esitas  C.R. Jakobson esmakordselt 24. juunil 1870  „Vanemuise“ seltsi viiendal aastapäeval. C. R. Jakobson ütleb oma kõnes: „ ... Meie rahva vaimu-harimine jäi pea ika jälle seisma; takkistused, mis talle tee peale seati, olid liig suured, rahva võitlemise jõud vaimu põllul veel liig väeti. Aga kus rahvas oma vaimu priiuse vääriliseks ei jõua teha, seal ei jõua ta ka oma ihuliku priiust ennast kaua üleval hoida.(...) Meie kalli Keisri herra Aleksander II arm on meile jälle ühe uue priiuse-aea loonud, sest meie rahvas ei seisa mitte enam sundijate raske vola al, vaid valitseb omad eestseisjad ise, võttab neid oma enese seast, ja kui ta oma armsa riigi-isa seadusi täidab, ei ole tal ühtegi karta.(...) Aga kui meie kõik ühel meelel nende asjade eest ei võitle, siis saaksid meie vaenlased meie püüdmist ka sel korral äralämmatada ja nüüd ehk jäädavalt. ...“ (  C.R. Jakobson „ Kolm isamaa kõnet“. Kriitiline väljaanne käsikirjast. Teksti ette valmistanud R. Põldmäe. 1991)

Rahvusliku ärkamise daatumiks peetakse tihti  J.V. Jannseni toimetatud Perno Postimehe ehk Näddalilehe 17. juunil (uue kalendri järgi) 1857. aastal ilmunud esimest eestikeelset perioodilist väljaannet, mille avanumbrisse paigutatud luuletuses pöördus toimetaja maa- ja linnarahva poole tervitusega, mille algusfraas oli „Terre, armas Eesti rahvas!“.

1850ndate lõpust 1870ndateni tegutsenud Peterburi patriootide ring koondas oma tegevusse tolle aja Eesti haritlased, muusikud ja kunstnikud ning olid tihedalt seotud rahvusliku liikumise algatustega. Sinna kuulusid Lydia Koidula, Johann Köler, C.R. Jakobson, Friedrich Russow jt, aga ka tänase Rae valla Vaskjala küla Veskitalust pärit kunstnik ja graafik Johann Rudolph Berendhoff.

Johann Köleri veenmisel sõitis Berendhoff Peterburist Eestisse ja kokkuleppel J.V Jannseniga joonistas ta alates 1864. aastast Eesti Postimehele tiitelpilte, ka graafilisi pilte, millel kujutatud Jüri kihelkonna - oma sünnipaiga - maastikke ja eluolu.

Peterburi patriootide üks eesmärke oli aidata eesti talupoegadel täita palve- ja kaebekirju ning esitada neid Venemaa võimudele. 1864. aastal toimus Eesti talupoegade palvekirjaaktsioon Johann Köleri ja Jaan Adamsoni eestvedamisel, mille käigus koguti üle Eesti palvekirju, et need Peterburi patriootide ringi vahendusel edastada Venemaa tsaarile Aleksander II. Aktsioon kukkus selle vastu tegutsenud baltisakslase tegutsemise tõttu läbi.

Aastal 1889 läbiviidud kohtureformiga Baltimail liidetakse väikevallad Rae, Lagedi, Aruküla, Vaida, Arovalla ja Kautjala ühiseks Rae vallaks vallakeskusega Vaskjala külas.

Katkeid J. Põldmäe raamatust „Rae vald läbi aegade“.

„Pärast ühise Rae valla moodustamist väikeste mõisavaldade ühendamise järel, koosneb vallavolikogu 24st volimehest, igast väikevallast vähemalt 4 liiget. Vallatalitajaks on valitud Jüri Põldmäe Limu küla Järve talust, kellel on 6 abimeest.

1891. aasta 8. märtsi volikogu koosolekul on arutlusel maksumaksjate arv kogu vallas ja kindlaks tuleb teha maksude suurus iga hinge kohta. Samuti on arutlusel vallavaeste abistamise võimalused. Arvuliselt on vallavaeseid Rae kogukonnas 7, neist 2 saab vilja magasist, 2 saab rahalist abi (50-100 kopikat kuus), 3 käib külakorda; Kautjalas on vaeseid 2 ning mõlemad käivad külakorda; Vaidas on vaeseid 4, neist üht abistatakse rahaga, teist viljaga, 2 käivad külakorda; Arovalla kogukonnas on vaeseid 3, neid abistatakse raha või viljaga. Vaeste arv on suur Arukülas, kus 15 vaest ja Lagedil, kus 10 vaest inimest. Aruküla vald on oma vaeseid abistanud peamiselt viljaga, ainult üks vaene saab rahalist abi 12 rubla aastas, külakorda käib 2 inimest. Kõige heldem on oldud vaeste vastu Lagedi kogukonnas, kus kõigile on antud rahalist abi, sealjuures suurema abisaajale on antud 48 rubla aastas. Samal koosolekul arutatakse ka uue vallamaja ehitamist, kuid leitakse, et 1891. aastal seda enam planeerida ei jõua.“

1894. aastal valmis Rae vallahoone Vaskjala külla, mis tegutses 1944. aastani ja oli kasutusel kuni 1950. aastani valla täitevkomiteena. Hoone ehitajaks oli Hans Maures Lelle vallast. Vallahoone ehitati paeplaatidest kivihoonena, mille põrandad olid samuti kaetud paeplaatidega; ainult kirjutaja korteris olid laudpõrandad. 1900. aastal lammutati naabruses olev kõrts, mille materjalidest ehitati vallamaja juurde kivist kuur.

Aastal, mil loodi Rae väikevald, toimusid vallaüritused kas Rae mõisa ruumides või  Jüri kiriku pastoraadis; ka köstrimajas, kus tegutses köstrikool. Koolijuhatajaks Gustav Kraemann kes oli laulukoorijuhina 1866. aastal üks Jüri Muusikaseltsi algatajaid.

1867. aastal valmis Vaskjala külas Kolmekülavälja ääres õlgkatusega Rae vallakool, mis oli ehitatud mii, et õppetööks mõeldud klassiruumis saaks läbi viia ka vallakoosolekuid. Eraldi ehitati majja valla kohtutuba. 1879. aastal võeti kohtutuba kasutusele ka poiste magamistoana. Vaida mees Hans Paumann tegi sinna raudahju, parandas põranda ja krohvis seinad, kõrvale ehitas väikese sahvri. Kui 1888. aastal koolimaja maha põles, siis kuni uue koolimaja valmimiseni samale kohale aasta pärast, toimusid vallakoosolekud ja kohtuistungid kõrval asuvas Raudsepa talu rehetoas.

16. sajandist alates haldas Rae mõis Tallinna linnamõisana mitmeid siinseid külasid. Julius Põldmäe raamatus „Rae vald läbi aegade“ avaldatud vallaprotokollidest on võimalik lugeda, et väikevaldade ühise koostöö keskus tegutses esialgu Rae külas Rae mõisas ja hiljem Vaskjala külas. Ühised valdade koosolekud toimusid ka Jüri kiriku pastoraadis ning koos käidi üritustel Rae vallakooli ruumides.

Mihkel Aitsam on oma raamatus „Rahutused Rae mõisas“ (1939) kirjutanud Rae mõisa ajaloo lühikese ülevaate. Rae mõisa eellugu algab nii arhiivimaterjalidele toetudes kui ka kohalegende uskudes Vaskjala muinaskihelkonnast, mille külad on kirja pandud Taani hindamisraamatus aastast 1241. Vaskjala kirikukihelkonna keskuseks sai Vaskjala küla seal ehitatud „kuninga mõisa“ ja kabeliga.

Vaskjala küla ääremail asus Hobunurme (Hovonurme või  Hopenurme) küla 5 adramaaga koos samanimelise mõisaga, mõisnikuks oli legendide järgi olnud Johannes, keda hakkasid ründama ussid tema kuritegude eest oma hingekarjaste vastu. Ta pani põlema küüni, milles olid inimesed ja sajatas neid ütlemisega „Vingerdage siin nagu ussid!“. Hobunurme küla koos mõisahoonetega kadus aastal 1343, arvatavasti Jüriöö ülestõusu käigus.

Mihkel Aitsam on üles kirjutanud  Vaskjala, Limu ja Karla külade mõisaomanikud. Patika küla kuulus Tallinna Johannese või Jaani haigemajale. Ürikutes mainitakse 1390. aastal tänase Rae mõisa asemel asuvat mõisa „hof to Tydankull“, eestipärase nimetusega  Tiidoküla mõis (pole Taani hindamisraamatus kirjas). Legendi „Ussiaugu ussid“ järgi oli Tiidoküla ja sinna ehitatud mõisa omanikuks endine Hobunurme mõisnik Johannes, uue mõisa rajamise põhjuseks oli vabaneda rästikute rünnakust. Kohapärimus lõpeb tõdemusega, et mõisnik Johannes oma enese kurjusega elada enam ei jaksanud. Ta sõidab aastaid mööda merd ja otsib andestust ning pühendab mõtetes oma elu Jumalale. Tagasi kaugetelt maadelt saabununa ehitab ta Tallinna pidalatõbiste varjupaika väikese Seegi kiriku. Veel aastakümneid tagasi oli Tartu maantee-poolse Seegi kiriku seinal plaat kujutisega ühest vanast ja pimedast kerjusest Püha Johannesest, keda talutas üks väike poisike.

15. sajandi alguses ostis Tolkede suguvõsa endale koos mõisakohtadega Vaskjala, Limu, Karla, Assaku,  Kautjala, Tydenkull, hilisem Johannishof (tänane Rae mõis) ja hiljem müüs need külad Herman Lodele. Minevikulood räägivad, et ümbruskonna külade omanikud elasid Tallinnas küllusliku eluviisiga, kohapeal toimetasid mõisarentnikud. Aegade jooksul müüsid mõisnikud kohad võlgade katteks maha.

Mihkel Aitsam on kirjutanud: „1503. aastal ei suutnud Herman Lode oma kohustusi Jaani haigemaja vastu täita, võib-olla vajas ta järjest uusi summasid, ja nii müüs ta oma panditud ja pantimata kinnisvarad Tallinna Jaani haigemajale. Suurema osa ostuhinnast tasunud haigemaja Lode oma pantkirjadega. Järgmise aastal kinnitas ordumeister need kinnisvarad haigemaja, ühtlasi ka Tallinna raadi valdusele.“

16. sajandil moodustati Tallinna rae juurde nn Jumalalaegas, kuhu reformatsiooni ajastul koguti ilmaliku võimu valdusesse läinud endiste katoliku kirikute ja kloostrite varasid, kasutades neid koguduste toetamiseks ja hoolekandeks. 1599. aastal koondati Jumalalaeka alla kõikide Tallinna kirikute varad, ka Jaani seegile kuuluv Johannishofi mõis koos Karla, Vaskjala, Limu, Patika, Loopere, Iru ja Assakuga. Kuna Johannishofi mõis koos küladega kuulus nüüd Tallinna raadile, hakkas rahvas seda mõisa nimetama Rae mõisaks.

1919. a alustas Eesti Vabariik mõisate rekvireerimisega. Rae jäi linnamõisaks (maad 3444,6 ha). Talude väljaostmine jätkus ning Rae mõisa maast 51 ha ostis Kose-Uuemõisast pärit kooliõpetaja Jaan Jürgensson (Raeda), kes alustas karusmarjade ja õunapuude sordiaretust ning rajas selektsiooniaia, mis on tänaseni riikliku kaitse all.

1851. aastal ehitatud ühekorruseline historitsistlik kiviehitis on lootusetult lagunenud, omanikud on vahetunud mitmeid kordi. On mõeldamatult kurb, et ajaloolise väärtusega linnamõis on kadumas meie Rae valla kultuuri- ja ajaloopildist.

Taasiseseivunud Eestis on mitmed kodu-uurijad ja ajalooteadlased kirjutanud arhiivimaterjalidele toetudes Rae valla ajaloost. Kirjapilti on toodud ka Rae valla tänased edulood ja külakogukondades tegutsevad loomeinimesed. Peame olema tänulikud Rae valla esimesele aukodanikule, Limu küla Mäe talust pärit Julius Põldmäele, kes esimestel taasiseseisvumise aastatel kirjutas Rae valla kujunemislugudest oma raamatutes „Jüri kihelkond. Minevik ja tänapäev“ (1991) ja dokumentaalsetele arhiivimaterjalidele toetudes „Rae vald läbi aegade“.

J. Põldmäe on oma mälestustes kirjutanud: „15. septembril 1919. aastal läks külalaps koos emaga üle Kolmekülavälja põldudevahelist teed mööda esimest päeva kooli. Ilm oli sügisene, vili oli koristatud. Lugema oli ta õppinud salaja õlekubude vahel, järjekindlalt iga päev paari nädala vältel, sest hirm kooli minna, oskamata lugeda, oleks esimese koolipäeva veelgi raskemaks teinud. Kooli jõudnud, käskis ema tal hea poiss olla. (...) Esimesed kooliaastad Rae vallakoolis teeneka koolijuhataja, nõudliku ja ainet valdava õpetaja Johannes Ratassepa, Hella Ratassepa ja kauaegse Jüri kiriku köstri, kooli muusika ja  eesti keele õpetaja Hans Metsa käe all andsid esimesed eluväärtused kaasa terveks eluks.“

Koondpilti mineviku Rae valla inimestest, kes panid aluse ühise Rae valla loomisele ja edasi vallaelu toimetamistes osalesid, on raske taastada. On tegusate inimeste nimed ja teadmine, et hooliti oma valla, oma küla ja oma perekonna väärtustatud liikumisest tulevikku.

On 2021. aasta sügis. Nagu 155 aastat tagasi, on maapiirkondades mihklikuu ja viinakuu lõppedes põllud küntud, rehi pekstud ja salved täis toitu terveks talveks; muistsete tavade järgi vakusepeod peetud. Algamas on hingedeaeg mõtisklusteks eneses ja väljaspoole, vahel kaugemale minevikku. Olgu neis mõtisklustes ka tänutunne neile, kes kündsid meie tänasesse päeva suunatud eluvaod sirgemaks ja veatumaks.