Meeste vaimne tervis – teema, millest peame rääkima

Uuringud on näidanud, et sotsiaalsete normidega kaasnevad ootused mehelikkusele soodustavad keskkonda, kus meestel on keerulisem iseendaga toimuvat märgata ja väljendada. Seetõttu on mehed ka harvem abi otsinud ja jäänud sagedamini emotsionaalselt üksi.

Psühholoogi ja superviseeritava pereterapeudina märkan, kuidas meeste osakaal minu klientuuri hulgas on pidevalt kasvanud. Täna moodustavad mehed ligi kolmveerandi klientidest — ja see teeb rõõmu. See näitab, et liigume sammhaaval eemale vanadest soostereotüüpidest ja ennastkahjustavatest hoiakutest.

Mida ma meeste juures märkan?

Üha enam mehi julgeb tunnistada, et on hädas. Selline ausus enda ees loob võimaluse vaadata otsa oma raskustele ning annab motivatsiooni muuta oma seniseid toimimisviise.

 Sageli kirjeldavad mehed, et nende elust on kadunud sära ja elurõõm. Saavutamissurve, kõrged nõudmised iseendale ja ebarealistlikud eesmärgid tekitavad mahajäämise ja läbikukkumise tundeid. Vaimset kurnatust on palju, sest tähelepanu on pidevalt suunatud väljaspoole: tööle, partnerile, lastele, vanematele. Enda vajadustele jääb vähe ruumi. Paraku jäävad mehed oma raskete tunnetega sagedamini üksi, sest ühiskondlikud normid pole julgustanud teistelt toetust otsima. See on tõenäoliselt oluline suitsiidiriski mõjutav tegur.

Millal tullakse teraapiasse?

Enamasti jõutakse teraapiasse seoses oluliste muutustega elus – näiteks väikeste laste sünd, laste teismeikka jõudmine või lahkuminek paarisuhtest, kus on ka lapsed.

Vanemliku rolli lisandumisega kasvab hüppeliselt vastutuste koorem ning määravaks saab see, kuivõrd suutelised on partnerid omavahel tegema vanemlikku koostööd, et olla teineteisele toeks ning vältida väsimuse kuhjumist kurnatuseks. Teame, et väsinuna on end raskem juhtida ja konflikti ning vägivaldse käitumise risk kasvab. Lihtne on takerduda „tantsu“, kus partnerid reageerivad teineteisele haiget tehes, ehkki tegelik soov on saada tuge ja kogeda lähedust. Sellisest tsüklist omal jõul väljumine on sageli keeruline ning abiks saab olla pereteraapia.

„Olen justkui lõksus“

Märkimisväärne osa meestest, kes minu juurde pöörduvad, tunnevad, et on elus takerdunud ega oska väljapääsu leida. Sageli väljendatakse soovi, et partner muutuks ja käituks teistmoodi. Tegelikkuses saame muuta vaid iseennast ja oma väljendusviise ning selle kaudu mõjutada nii oma enesetunnet kui suhte dünaamikat.

Kõige kasulikum on, kui suhte muutmise protsessis osalevad mõlemad partnerid. See aitab näha oma rolli suhtemustrites ning võtta vastutust oma reaktsioonide eest. Kummalgi on oma osa ja oma vastutus. Kui üks partner teeb tööd iseenda ja oma enesehoolega, aga teine jääb muutusest kõrvale, võib nende vaheline distants hoopis kasvada ja see ei ole suhtele hea prognoos.

Paarisuhe kui kahepoolne tugi

Sotsiaalsed normid on toetanud mõtteviisi, et mees on naise tugi ja peamine ressurss. Sellest võib aga kujuneda muster, kus paarisuhe hakkab sarnanema isa-lapse suhtele: üks partner maandab teise ärevust, aga vastupidine protsess puudub. Paljud mehed, kellega töötan, on sattunud just sellisesse mustrisse. Nende ressursid on otsas, vaimne kurnatus suur ja rõõmutunne kadunud. Kui sisemised varud on lõppenud, ei paku ka seni meeldivad tegevused enam rahuldust.

Seetõttu on oluline, et räägime tasakaalus paarisuhtest – suhtest, kus mõlemad saavad teineteiselt tuge. Toe saamise eelduseks on aga oskus ja julgus seda küsida. Seda saab õppida.

Oluline on veel mõista, et partner ei saa alati ja igal hetkel olla meie maandajaks. Vahel on vaja võtta aega ja ruumi, et end kokku koguda. Küpse täiskasvanuna peab olema suuteline leidma lahendusi oma teadvustatud vajaduste rahuldamiseks ka siis, kui partner ressursina ei ole kättesaadav.

Teadlikkus iseendast ja oma vajadustest, enesehool ja kahepoolne tugi ongi alus, millele saab rajada vaimselt terve ja vastupidava suhte – nii iseenda kui ka oma lähedastega.

Foto: erakogu