Hea foto saladus

Rae valla fotokonkursil korduvalt äramärkimist ja tunnustust saanud Aarne Vesi pakub hea foto saladuseks kerge rahulolematuse iseenda tehtud piltidega ja lihtsustamise oskuse, sest näiteks droonifotode puhul ei jõua vaataja silm kõike haarata ning leidmata pidepunkti on lihtne keerata uus lehekülg.

Mis on sinu hea foto saladus?

Minu puhul koosneb see peamiselt kolmest komponendist: kerge rahulolematus enamiku piltidega, mis viib jälle ja jälle uute katsetusteni. Aga see ei tohiks üle minna patoloogiliseks virisemiseks, mis tapab igasuguse loovuse sinu sees ja tundub peale selle ka su sõpradele ja tuttavatele naljakas või isegi veider. Siis kogemus, mis aitab ära näha, kas eesolevast olukorrast saab midagi välja võluda või mitte. Kas tasub aega ja energiat pühendada või on targem teha paar faktijäädvustust ning edasi minna. Veel lihtsustamine – hea pildi peal ei ole liiga palju asju. Näiteks liiga kõrgelt tehtud droonifotode puhul ei jõua vaataja silm kõike haarata ja pilk hakkab otsima mingit pidepunkti. Seda leidmata keerab inimene järgmise lehekülje. Ja eks natuke peab õnne ka olema, et rabalaukal pesitsev sarvikpütt just poole viie ajal suvehommikul su eest läbi ujuks.

Kui palju oled kõige rohkem mõnda objekti pildistanud, et saada see rahuldustpakkuv tulemus?

Pere kõrvalt väga palju kellelegi või millelegi aega pühendada ei ole ilus. Toon siia ühe näite, mis ei ole loodusfotograafide seas üldse midagi erilist, aga ühe pereisa kohta... 

Olime perega paar suve tagasi Saaremaal tädi juures puhkusel. Sättisin ennast teist õhtut järjest mitmeks tunniks väiketülle pildistama. Siis tegi küll mu imearmas ja kannatlik kaasa selle peale paljutähendava „nu-nuh” ja lisas, et eks sa ise tead. Hea, et pilgud ei tapa, mõtlesin mina ja tõstsin fotokoti õlale. 

Need kaks õhtut tõid mulle umbes 500 pilti, millest 7–8 tk võib lugeda õnnestunuks. Pildistasin need pildid teise õhtu lõpupoole. Alles selleks ajaks sain ma linnukestega niipalju sõbraks, et olin suuteline juba üht-teist ette nägema ja õigel ajal klõpsu tegema.  Muidugi oli ka seekord õnnel oma osa. 

Kuidas sa fotograafiani jõudsid?

Usun, et fotopisiku istutas minusse isa, kellel ma Lasnamäe korteri vannitoas aitasin punase valguse käes lapsena pilte ilmutada. Kui äge oli vaadata, kuidas ilmuti kausis hakkas pilt paberile tekkima! Päris oma fotokat mul küll ei olnud ja isa aparaatidega ilma järelevalveta mängida ei tohtinud, aga sellest vähesest, mis vahel teha sai, ikkagi piisas. 

Siis tuli pikem paus, kuni sain tuttavaks oma praeguse töökaaslasega, kes tuha all hõõgunud fotosöed 2004. aastal uuesti lõkkele puhus. Ostsin oma esimese digikaamera ja mõtlesin, et nüüd on korralik pill olemas ning rohkem ei tohiks suuri kulutusi fototehnika peale tulla. 2006 ostsin oma esimese peegelkaamera ja nii ta läks.

Miks eelistad pildistada loodust inimesele?

Mul on vaja aega. Aega, et harjuda keskkonnaga, kus ma viibin. Et hakata nägema enda ümber toimuvat ja et tekiksid ideed ning kujutluspildid. Umbes 20 minutiga taastub loodus sinu ümber, kui oskad olla. Inimest pildistades pole mul aega 20 minutit oodata. Modell väsib ära ja läheb minema. 

Mulle meeldib istuda näiteks kevadel väikese metsajõe ääres ja kuulata. Kuulata vee vulinat, lindude laulu, tuult puude latvades ehk elusat vaikust, nagu Fred Jüssi ütleb. Selline olemine on väärt rohkemgi, kui hea pilt. Eriti veel hea kaaslasega. Kui pildi saab, on hästi. Kui ei saa, pole ka midagi. Ma tulen sealt alati ära rikkamana. Õnneks on meil veel selliseid kohti, kus seda rikkust endasse koguda. 

Eriti raske on mul olnud pulma pildistada, kus reageerimiseks on aega vast sekund või isegi alla selle. Ja kui sul ei ole suurepärast pilti pruutpaari esimesest suudlusest või sõrmuste sõrme panemisest, võib öelda, et sul ei ole pilte sellest pulmast. 

Rae valla fotokonkurssidel on alati Sinu tööd auhinnalise või äramärgitud koha saanud. Kas ise tead, mitmel konkursil oled sa juba tunnustatud saadud?

See oli ilmselt 2008, kui tuli looduse esikoht sinitihase pildiga. Ja seejärel on iga aasta mõni pilt žüriile silma jäänud. Seega kaheksalt konkursilt oleks üsna täpne vastus, sest välja tuleb arvata eelmine aasta, mil ma kategooriatele vastava pildi puudumise tõttu ei osalenud. 

Signe Heiberg

Foto: Arvo Siir

Fotograaf Aarne Vesi

Foto:Aarne Vesi

Rabalaukal ujuv sarvikpütt on üks Aarne töödest, mis on pälvinud fotokonkursil kõrgeima tunnustuse.