155 aastat Jüri Muusika Seltsi

Friedebert Tuglas on kirjutanud, et veel 1857. aastal puudus eesti keeles sõna „selts“ selle praeguses tähenduses. Eesti seltside asutamist ja laulukooride teket saab seostada rahvusliku ärkamisajaga ja rahvakoolide arenguga. Jüri kihelkonna puhul võime nimetada luteri kiriku sees tegutsenud vennastekoguduse äratusliikumist, mis oli üheks rahvusliku ärkamisaja teerajajaks ja maarahva seas muusikaharidusele aluse panijaks. Selle vilkast tegevusest said alguse mitmed haridus- ja muusikaseltsid.

Kui 1863. aastal asutatud seltsi „Revalia“ laulukoor hakkas kontserte andma Tallinna lähedastes kirikutes, tekkis kohapealsete lauluhuviliste seas mõte oma laulukoori asutamiseks. Nii oli see ka Jüris. Pärast üht „Revalia“ kontserti 1865. aastal jagasid Jüri kiriku pastor Robert Johann Dietrich Luther, kes tundis suurt huvi eesti rahva kultuurilise arengu vastu, ja köster Gustav Kraemann muljeid kuuldust: „See hea ja illus olleks kui kihelkonna koolilapsed saaksid kennasti laulma õppetut“. Köster Kraemann haaras mõttest kinni  ja juba sellest sügisest tehti kooriproovidega algust. Koorijuhi töötulemuste kohta leiab seltsi kroonikast järgmist: „Se assi leidis pea sõbru, ja sügise 1865 akkasid igga pühhapääv ja ka argipäva õhtutel inimesed Köstrimajas kooskäima ja Köstri juhhatamisse al nelja healega laulusi õppima, kus juures ka lapsed kaasa laulsid“. Selline tegevus kestis 1866. aasta alguseni. 15. jaanuaril 1866 peeti koosolek, kus seati kokku põhikiri ja pandi alus Jüri Muusika Seltsile. Seltsi esimeheks valiti pastor Luther, koorijuhiks ja kirjatoimetajaks köster Kraemann. Laekahoidjaks valiti Lehmja Kongu talu peremees Jüri Roosberg, põline kiriku vöörmünder ja vallavanem, kes hiljem tegutses aastakümneid seltsi esimehena. Et seltsi ei loodud ainult lauluharrastuseks, vaid ka kasvatuslikul eesmärgil, sellest kõneleb põhikirja 1. punkt: „Selle seltsi liikmed tahtvad ei mitte omma pri aega üksipäinis laulu ja mänguga vita, vaid ka omma vaimo tundmist kasvatada keige kenna ja hea asjale“. Kuna selts oli ainus terves kihelkonnas, koondas ta endale kõige paremad koolmeistrite, talupoegade ja mõisateenijate seast.

Põhikirja kinnitas Eestimaa kuberner 8. juulil 1866, selts võis alustada seaduslikku tegevust. Juba samal suvel alustas koor avalikke esinemisi, juunikuus osaleb Tallinnas Kose mõisas saksa laulupeol. Et seni tundmatu maakoor esines nõudliku linnapubliku ees küllalt hästi, kirjutab sellest J.V. Jannsen ajalehes „Eesti Postimees“: „Ja vata, nemmad on omma laulusi ni visipärast ärra laulnud, et teised inimesed, ka asjatundjad, sellega väga hästi rahhul ollid ja seda hurrahõiskamisega ülestunnistasid“. Pärast esimest tunnustust omandas koor lühikese ajaga laialdase kuulsuse, esinedes peale kodukiriku ümbruskonna veel vallamajade õnnistamistel, Tallinna kirikutes, Aleksandri kooli heaks korraldatud näitusmüükidel, mõisnike sünnipäevadel, kuberneripidustustel ja mujal. 14. veebruaril 1868 pühitseti pidulikult seltsi teist aastapäeva, millest võtsid osa ka paljud auliikmed. Nõnda pani selts tugeva aluse kohalikule kultuurielule, mis järgnevatel aastakümnetel viis Jüri kihelkonna arengut edasi ja tõstis Harjumaal ja kogu Põhja-Eestis juhtivale kohale. 1869. aastal takistas üldine nälg ja kehvus seltsi tegevust, nii et koor ei pääsenud osa võtma esimesest üldlaulupeost. Sama aasta lõpus sureb ootamatult köster ja koorijuhataja Kraemann. See sündmus peatab seltsi tegevuse kümneks aastaks.

Pärast vaheaega äratati laulukoor uuesti ellu ja seda taas pastori algatusel, kes pidas soovitavaks, et Jüri kihelkonna lauljad võtaksid osa 1880. aastal Tallinnas korraldatavast III Eesti üldlaulupeost. 16. detsembril 1879 peeti uus asutamiskoosolek, valiti juhatus. Seltsi esimeheks valiti taluperemees Jüri Roosberg, kes püsis sel kohal üle 20 aasta. Laulujuhiks valiti köster Julius Preisberg, kes asutas meeskoori, taasasutatakse segakoor. 1880. aasta laulupeol ärati tähelepanu nii oma lauluga kui lauljate välimusega: „Meie rahvalikud riided (rahvariided) said väga kiidetud ja olid meie seltsile auks. Ka meie lauluga on rahul-oldud, nagu ajalehed seda tunnistavad, et meie laul kül nõnda ei läinud, kuidas meie oleks soovinud, ometegi on sellega rahul oldud, see annab meile julgust ja kihutab usinussele“.

IV laulupeolt Tartus tuli Jüri meeskoor tagasi võistulaulmise võitjapärjaga. Kutsutakse ellu ka pasunakoor. Kooliõpetaja Jüri Hio taktikepi all VI üldlaulupeol 1896. aastal Tallinnas saavutas pasunakoor võistumängimisel I koha. Auhinnatud diplomit hoiti hoolega ning kauaaegse orkestri dirigendi Hans Pajuse poeg Elmar Pajus annetas selle 2010. aastal Rae vallale. Nüüdseks on diplom koos loorberipärjaga valla poolt restaureeritud ja konserveeritud.

Uus sajand ja 1905. aasta revolutsioonieelne meeleolu hakkasid ikka rohkem nõudma vabanemist kirikust ja seltsitegevuse laiendamist. Muudeti põhikirja, selts sai ka näitemänge etendada ja rahvalikke pidusid korraldada, kus kavas olid koorilaul, orkestrimuusika, näitemäng ja ilulugemised. Et seltsimaja polnud, ka koolimajad olid kitsad, sai pidusid pidada peamiselt suvisel ajal ja väljas Lehmja tammikus, Aruküla männikus, Nabalas Alja talu rohuaias, Lagedi suveaias. Pidude korraldamisest teenitud rahast ostis Jüri Muusika Selts kirikumõisalt tüki maad, kuhu ehitati koos teiste seltsidega ammu unistatud seltsimaja „Põime“. Kuid juba 1924. aasta jaanipäeval põles seltsimaja maani maha ja uut hoonet ei suudetud enam üles ehitada.

1938. aastal toimus Tallinnas XI üldlaulupidu, millest võttis osa Jüri Muusika Seltsi puhkpilliorkester. See oli viimane laulupidu, kus esineti Jüri Muusika Seltsi nime all. Muusikaseltsi lõpp saabus 1940. aastal, neli kuud peale uue võimu saabumist. Kõik kultuurhariduslikud organisatsioonid kuulusid viivitamatult lõpetamisele. Jüri Muusika Selts pidi oma vara üle andma 10. novembril kell 12 Rae uues koolimajas.

Jüri Muusika Seltsi tegevus küll lõpetati, kuid muusikaseltsi ei ole kihelkonnarahvas unustatud. Läbi aastakümnete on peetud erinevaid juubelipidustusi. 1. oktoobril 1987 avati köstri maja läheduses mälestuskivi. Hansaviimistluse majale paigutati stend muusikaseltsi ajalooga ja paar aastat tagasi puhuti taas elu sisse puhkpilliorkestrile.

Kasutatud Rudolf Põldmäe käsikirja ja www.digar.ee artikleid.