Julge märgata ja märku anda

Päriselt toetavad kogukonnad ei ole need, kus midagi kunagi ei juhtu, vaid need, kus julgetakse rääkida ja varakult sekkuda. H. Ch. Anderseni muinasjutus kõnnib keiser uhkelt mööda rahvahulka, olles veendunud, et tal on seljas imelised rõivad. Keegi ei julge öelda, et keiser on tegelikult alasti. Kuni üks väike laps hüüab: „Aga tal ju ei ole midagi seljas!“ Laps ütleb, mida näeb. Ja alles siis hakkab rahvas taipama, mis on tõde. Selles loos läks lapsega kõik hästi, teda usuti ja keegi ei hakanud teda süüdistama pealekaebamises. Paraku päriselus nii hästi alati ei lähe.

Väikeses kogukonnas märkas noor inimene, et ühe lapse ja täiskasvanu vaheline suhe tundub kohatult lähedane. Täpselt polnud aru saada, mis konkreetselt valesti oli, aga aimdus oli halb. Märkaja otsustas

sellest rääkida, sest oli kaaslase pärast mures. Varsti aga leidis too märkaja end olukorrast, kus süüdlaseks sattus ta ise: miks ta sekkus, mis see tema asi oli, kas ta ei saanud aru, et tegemist oli lugupeetud isikuga. Fookus liikus tähelepaneku sisult teatajale ja lapsega juhtunu jäi varju.

Selliseid olukordi on rohkem, kui me arvata oskame. Mitte alati ei ole kohe selge, mis on tõsi ja mis mitte. Kuid üks on kindel: kui keegi tunneb, et midagi on valesti ja julgeb sellest teada anda, siis on ta juba teinud olulise sammu.

Ebamugavad lood ei teki tühjalt kohalt. Sageli algab kõik väikestest asjadest – tähelepanust, „erilisest kohtlemisest“, privaatsõnumitest, kingitustest. Need võivad tunduda süütud, aga nihutavad piire, kuni laps harjub erilise kohtlemisega ja hakkab täiskasvanu käitumist õigustama. On üks lihtne mõõdupuu: seksuaalsuhe alla 16-aastasega, olgu see füüsiline puudutus, suuline või kirjalik intiimsuse otsimine, on seadusega keelatud. Kuid isegi, kui noor on 16 või vanem, ei ole õpetaja-õpilase või treeneri-noorsportlase vaheline intiimsuhe sobilik. Võimusuhe moonutab nõusolekut. Eetika- ja kutsestandardid ütlevad selgelt: vastutus piiri hoidmise eest on täiskasvanul. Siin ei saa pugeda vabanduste taha, et teine pool ju tegelikult tahtis ja üleüldse, vaadake, mis tal seljas oli.

Kui keegi sellise suhte kujunemist märkab ja küsib: „Kas see on ikka sobiv?“, võib suurem kahju jääda sündimata. Selleks on vaja kogukonda, kus küsimine ei ole pealekaebamine, vaid hoolimine. Kus teatajale ei vaadata otsa nagu segaduse tekitajale, vaid nagu inimesele, kes tahab hoida kogukonda turvalisena. Vilepuhuja ehk teataja – olgu klassikaaslane, lapsevanem, treenerist kolleeg või naaber – teeb õiget asja. Ta ei otsi tähelepanu, vaid tahab kaaslast aidata. Teataja häbistamine on signaal kõigile: „Ära räägi!“ Ja see on ohtlik sõnum. 

Kuulamine on esimene tegu

Kui laps või täiskasvanu räägib murest, ära hakka kohe seletama, miks see „ei saa nii olla“. Usaldus algab kuulamisest, see on esimene ja tähtsaim tegu. Mitte hinnata, mitte küsida, kas ta on kindel, vaid lihtsalt kuulata ja võtta juttu tõsiselt. Sageli vajab inimene vaid kinnitust, et ta ei tee midagi valesti, kui märkab ja räägib.

· Kui tundub, et laps võib olla ohus, tuleb otsida abi.

· Otsese ohu korral helista 112.

· Teavitada saab lasteabi ööpäevaringselt avatud telefonil 116 111 või veebivestluses.

Täiskasvanuid toetab olukorra mõtestamisel ohvriabi telefon 116 006.

Mõistagi ei võrdu kahtlus süüdimõistmisega ning igaühel on õigus õiglasele uurimisele. Seda saab teha aga ainult ametlikke teid pidi, mitte omakohtuna sotsiaalmeedias. Teavitamine pole kohtuotsus, vaid värav, mille kaudu jõuab abi abivajava lapseni ja faktid kogutakse ametlikult. Teavitaja kaitse on sama oluline kui ohvri oma. Kogukond räägib lastega mitte ainult sõnade, vaid ka oma käitumise kaudu. Kui keegi annab märku ja saab vastuseks vaikimise või pilkamise, õpivad lapsed sellest kiiresti: „Ära räägi.“ Aga kui kogukond kuulab, tänab ja otsib lahenduse, on sõnum vastupidine: „Sind kuulatakse, sind võetakse tõsiselt.“

Iga kord, kui keegi leiab endas julguse märku anda, on võimalus midagi parandada ning kahju peatada. Hoidkem see võimalus elus.

Kuidas igaüks meist saab aidata kasvada usaldusel ja turvatundel?

Peata kuulujutt

Kui keegi jagab sotsiaalmeedias või köögilaua taga kuuldu põhjal arvamust, tuleta rahulikult meelde, et faktid selgitatakse välja ametlikult, mitte juttude põhjal.

Ole eeskujuks

Kui sinu kolleeg, lapsevanem või treener räägib murest, ütle talle aitäh, et ta sind usaldas. Aita leida tuge ja abi. Kui töötad koolis, huviringis või spordiklubis, leppige kokku selged reeglid, kuidas käituda, kui tekib kasvõi kahtlus ebasobivas käitumises. Sellised reeglid pole ainult paberil ilusad, vaid loovad turvatunde.

Õpeta ja räägi

Aita lastel mõista, mis on piirid ja kuidas oma ebamugavust sõnadesse panna. Harjuta nendega, kuidas öelda „ei“ ja kelle poole abi saamiseks pöörduda.

Märka

Märka mitte ainult suuri rikkumisi, vaid ka väikseid punaseid lipukesi: privaatseid sõnumeid täiskasvanult, kellegi seletamatut „eelistamist“ või muid kõrvalekaldeid tavapärasest professionaalsest käitumisest. Varajane sekkumine aitab ennetab suuremat kahju. 

Foto: Sotsiaalkindlustusamet