Marie Kaldvee – kurlingumaailma tipp, kes aitab hallata Eesti õhuruumi

Asjaolude soodsal kokkulangemisel saanuksime Pekingi olümpial suusataja Henri Roosi kõrval kaasa elada ka teisele Rae vallas elavale sportlasele, kurlingumängijale Marie Kaldveele. Segapaarismängus oli ta koos Harri Lillega suurvõistlusele jõudmisele üpris lähedal, kuid otsustav valikvõistlus ebaõnnestus. Poolteist aastat Järvekülas elanud naine ei jäta aga jonni ja sihikule on võetud nelja aasta pärast Itaalias toimuvad talimängud.

Palun meenutage alustuseks, mille taha olümpiale pääs jäi?

Olukord koroonarindel ei tulnud meile kasuks. Algselt pidid toimuma kahed maailmameistrivõistlused, kuid peeti vaid üks ja seega langes meil tagavaravariant ära. Detsembris Hollandis petud kvalifikatsiooniturniiril oli viimane võimalus olümpiale jõuda, kuid ebaõnnestusime, sest ei kohanenud oludega. Meile sobib hästi pöörav ja agressiivne jää, mida tavaliselt tiitlivõistlustel kasutatakse. Hollandis oli aga hästi sirge ja meie jaoks ebameeldiv jää. Eeldasime, et suurvõistlusel on olümpiaväärilised tingimused, kuid seekord läksime selle eeldusega alt.

Jääga kohanemine võtab vist omajagu aega?

Saime enne võistlust teha ühe treeningu ja juba siis tundsime, et ei ole päris see, mida eeldasime. Lootsime, et ehk on jäämeistritel veel aega jääd paremaks muuta, kuid kahjuks nii ei läinud. Võistlusel oli meil esimene voor vaba ja saime harjutada varuväljakul, mis kahjuks oli teiste radadega võrreldes veel kehvemas seisus ning palju enesekindlust ei andnud.

Nüüd olite sunnitud kurlingut telerist vaatama, kuigi tase lubanuks ise olümpial võistelda.

Loomulikult oli pettumus suur. Olime ju neli aastat olümpiapääsu nimel vaeva näinud. Oleme enamus Pekingisse pääsenud tiimide vastu mänginud ja paljusid ka võitnud. Võrreldes murdmaasuusatamisega on kurlingus valiksõel oluliselt tihedam – olümpiale saab üheksa segapaari pluss korraldaja.

Teete koostööd šotlasest tipptreeneri Derek Browniga, kelle juhendamisel võitis Ameerika Ühendriikide meeskond 2018. aasta taliolümpiamängudel kuldmedali. Kuidas teil õnnestus nii nimekas juhandaja palgata?

Derek Brown on Eesti koondise treener, palgatud 2020. aasta sügisel Eesti Curlingu Liidu poolt. Derek oli pikalt USA koondise juures töötanud, kuid otsustas kaks aastat tagasi, et soovib rohkem aega kodus olla ja leida osakoormusega treeneritööd pigem Euroopas. Kuna alaliit pidas tol ajal mitmeid intervjuusid erinevate kanditaatidega, siis leitigi, et ta oleks koondistele sobiv treener. Ta treenib igakuiselt kõiki Eesti koondiseid ja koondisekandidaate.

Kuigi kurlingut hakati mängima juba 16. sajandil, on see Eestis väga noor spordiala. Alaliit asutati alles 2002. aastal ning seetõttu ei ole siin treenereid, kes suudaks mind ja Harrit edasi viia. Koos olümpiatsükliga lõppes meil ka koostöö šveitslanna Nicole Strausakiga. Kuna ta oli viimastel aastatel meie tegemistele palju pühendunud, siis ta soovis teha oma elus muudatusi. Derek Brown keskendub tehnilisele ja taktikalisele poolele. Ta on iga kuu 10–14 päeva Tallinnas ning käib vastavalt võimalustele ka võistlustel kaasas. Märtsis, kui Tondiraba jäähallis toimub MK etapp ja Eesti meistrivõistlused, on Derek Tallinnas kolm nädalat.

Lisaks alustasite koostööd spordipsühholoog Snežana Stoljarovaga.

Snežana peamine ülesanne on meid mentaalselt võistlusteks ette valmistada ja ta aitab meil tegevustele ja mõtetele läheneda sellise nurga alt, et oleks parim sooritus. Lisaks sellele ka omavahelist kommunikatsiooni lihvida ja ka toeks olla.

Kindlasti on Rae Sõnumite lugejate hulgas mitmeid sportlasi. Palun andke kiire retsept, kuidas ebavajalikku kahe kõrva vahelt välja tõrjuda?

Tuleb keskenduda nendele asjadele, mida saad ise kontrollida või muuta. Näiteks suusatamises ei saa sa midagi teha, kui vahetult enne starti hakkab ootamatult lund sadama.

Milline on kurlingu seis Eestis?

Pikka aega sai kurlingut mängida ainult Jeti jäähallis, alates 2015. aastast on meil suurepärased tingimused Tondiraba jäähallis. Harrastajaid on palju juurde tulnud ja ka ettevõtted kasutavad usinalt kurlingut meeskonnaürituste raames. Ala arengut pidurdab asjaolu, et Eestis saab kurlingut mängida ainult Tondirabas. Ka meie peame talvisel ajal mõnikord jääaega tikutulega otsima.

Kurlingujää tegemine on omaette kunst. Mille poolest on see eriline?

Jääd tehakse käsitsi – masin lõikab teradega jää peegelsiledaks ja kastekannulaadse seadmega pannakse jääle veetäpikesed, mille peal kivid libisevad. Kurlingujääd teevad eraldi väljaõppe saanud inimesed.

Hakkasite kurlingut mängima 2009. aastal. Kuidas ala juurde jõudsite?

Harri Lill on minu õe endine klassivend ja ühel päeval otsustati hakata kurlingut mängima ning üks tüdruk oli puudu. Tegelesin ise toona aktiivselt tennisega, kuid kurling hakkas meeldima ja areng oli kiire ning nii ma ala vahetasingi. Tennist meeldib mulle siiamaani mängida, kuid vaevalt ma nii kaugele oleksin jõudnud kui kurlinguga.

Kas 14-aastaselt kurlinguga alustada hilja ei ole?

Tegelikult on see paras vanus, sest kurlingukivi kaalub 20 kilo ja väljak on 45 meetrit pikk. Väikestel lastel ei ole lihtsalt piisavalt jõudu.

Teie Instagrami postituste põhjal tundub, et olete jõusaalis tihe külaline. Kas tõesti on kurlingus nii palju jõudu vaja?

Harjamine võib telerist vaadates lihtne tunduda, kuid tegelikult nõuab see suurt pingutust. Kogu keharaskus tuleb harja peale panna ning samal ajal edasi liikuda ja hinnata kivi liikumist. Kui hari alt ära võtta, oleksid harjajad ninuli jääl. Harjamisega saab kivi vastavalt jääoludele ja harjaja tugevusele edasi viia 2–3 meetrit. Ideaalis viskame kivi täpse kiirusega, kuid pigem arvestame, et eksimine oleks alati pigem negatiivne, et harjamisega saaks kivi edasi viia vajalikku kohta.

Kas kurlingumängijad võtavad võistlustele oma kivid kaasa?

Ei. Igas jäähallis on kivid olemas ja nendega mängitakse. Kuna kivisid tehakse Šotimaa ranniku lähedal asuval Ailsa Craigi saarel leiduvast graniidist, siis on iga kivi suuremal või vähemal määral erinev. Treeningutel ja soojendustel saab kivide eripäradega tutvuda. Kivisid müüakse kaheksa kaupa ja komplekti hind on ca 18 000 eurot.

Kas ei oleks mõistlikum teha kivisid tehismaterjalist, see teeks ala taskukohasemaks?

Hiinlased on üritanud, kuid graniidist kividele omast pöörlemist ei ole suudetud mingil põhjusel järgi teha. Teadaolevalt on ka Saksmaal üks ettevõte, kes keraamilisi kive toodab, küll aga ei ole neid kasutusse võetud. Šotlastele kohaselt hoitakse vanu traditsioone ja graniidist kive ikka käigus.

Kurlingu kõrvalt töötate igapäevaselt Lennuliikusteeninduse AS-is insenerina. Mida amet täpsemalt endast kujutab?

Töökoht asub Rae külas, Tallinna lennujaama lennuraja lõunaservas asuvas kompleksis, mille keskmes lennujuhtimistorn. Lennuliiklus koosneb erinevatest süsteemidest – lennujuhid juhivad lende Eesti õhuruumis ja Tallinna lennujaamas ning nad kasutavad selleks erinevaid seadmeid. Minu ülesanne on seadmeid töökorras hoida ja arendada. Tehnika uueneb pidevalt ja peame ajaga kaasas käima.

Praegu arendame näiteks kaugjuhitavat lennujuhtimistorni, mis võimaldab lennuliiklusteenuse osutamist video-audiosüsteemi vahendusel ja lennujuhi töökoht ei pea enam paiknema teenust vajava lennuvälja füüsilises tornis. See võimaldab meil osutada lennuliiklusteenust mitmel lennuväljal üheaegselt ühest keskusest, tagades ohutu ja kvaliteetse teenuse ööpäevaringselt sõltumata ilmastikuoludest. Me ei osta seda lahendust sisse, vaid arendame ise välja. Uhke on olla osa nii ainulaadsest projektist.

Ainult kurlinguga on Eestis keeruline ära elada, kuid mulle sobib spordimullist välja astumine. Tore ju, kui saab tegeleda tipptasemel spordiga ning samal ajal suure lennundus- ja tehnikahuvilisena ka tööd tehes silmaringi laiendada. Mul on enamasti vahetustega töö ja tööandja on väga vastutulelik – saan töötada nii kodukontoris kui ka võistlustele reisides ning tegemisi paindlikult treeningutega ühendada.

Fotod:

1) Marie Kaldvee

2) Marie Kaldvee ja Harri Lill moodustavad kurlingus Eesti parima segapaari