Ellen Liik – võrkpallile elatud elu

Tänavu 100-aastaseks saav Eesti võrkpalliajalugu ei tunne kedagi teist, kelle elukäik on rohkem kui poole sajandi vältel olnud nii tihedalt seotud võrkpalliga kui Ellen Liigil.

Rae spordikoolis treenerina töötav Liik pälvis eelmise aasta lõpus toimunud EV100 Spordiaasta Tähed auhinnagalal Eesti Kultuurkapitali kehakultuuri ja spordi sihtkapitali aastapreemia kui Eesti võrkpalli pikaajaline edendaja koondise mängijana, võrkpallitreenerina, õppejõuna ja koolitajana ning õppematerjalide loojana.

Treenerina üle 50 ja mängijana üle 60 aasta tegutsenud Liik on täiskasvanute hulgas tulnud kokku kümme korda Eesti meistriks. Kahvatumat karva medaleid ei ole mõtet kokku lugedagi. Ta on korduvalt pälvinud Eesti aasta võrkpallitreeneri autasu.

2014. aastal omistati Liigile tähtajatu meistertreeneri kutsekvalifikatsioon. Selle omanikke on Eestis vaid ühe käe sõrmede jagu. Liik on tegutsenud võrkpalli kutsekvalifikatsiooni komisjoni esimehena, viinud läbi võrkpallitreenerite tasemekoolitusi, esinenud lektorina mitmetel koolitustel ja valmistanud õppevideo „Võrkpalli algõpetus“.

Venemaal, Soomes, Belgias, Ungaris, Austrias, Ameerikas, Kanadas ja Poolas end erialaselt täiendamas käinud Liik on Aleksander Rünga ja Aino Huimerindi kõrval kolmas inimene, kes Eestis võrkpalliõpiku on koostanud. Inglise, vene ja soome keelt valdava naise sulest on ilmunud viis õppesuunitlusega raamatut, mis on suunatud treeneritele, kehalise kasvatuse õpetajatele, harrastajatele ning kõigile võrkpallist huvitatuile.

Rae Sõnumid käis kuu alguses 74. sünnipäeva tähistanud Liigil külas, et grand old lady kireva elu paremad palad leheveergudele tuua.

 Iseõppija jõudis koondisesse

Vändra metsas Pärnumaal Sikana mõisa maadel nelja õega põllumehe ja koduperenaise peres sündinud Liigile oleks pall juba nagu sündides kaasa antud.

„Mängisin kodus vastu aida seina pallikooli suure hasardiga. Koolis mängisime pärast tunde rahvastepalli. Olin alati võidu peal väljas,“ meenutab Liik. „Võiera koolis seitsmendas klassis tegin algust võrkpallimänguga. Maal sai mängida ainult õues, see oli seltskondlik vaba aja veetmise vorm. Hiljem kuulusin kolhoosi naiskonda. Keegi mulle midagi ei õpetanud. Lihtsalt mängisime.“

8. klassi alustas Liik Vändra keskkoolis, kus õpilastel oli tavaks õpetajate vastu mängida. Pärnus koolidevahelistel võistlustel käies jäi Liik 10. klassi õpilasena silma noortekoondise peatreenerile, kes andeka palluri Eestit esindama kutsus. „See oli eriline kogemus. Läksin Pärnusse sussikott näpuotsas. Treeningutel hakkasin esimest korda harjutusi tegema, alguses ei saanud midagi aru. Esimese hooga mind koondisega üleliidulisele koolinoorte spartakiaadile võistlema ei kutsutud. Sinna pääsesin keskkooli viimases klassis, võistlus toimus Volgogradis,“ märgib Liik.

Liigi haridustee jätkus Tartu Riiklikku Ülikooli kehakultuuriteaduskonnas. Aastaga jõudis hoolas harjutaja esindusnaiskonna koosseisu ja õpingute jooksul võitis nurgaründajana tegutsenud Liik Eesti meistrivõistlustel igat karva medaleid. „Mul oli hea kiiruslik jõud ja ülikoolis taheti minust kuulitõukajat teha,“ toob Liik välja huvitava nüansi. „Oleksin võinud ka jooksjana läbi lüüa, kuid võistkonnamäng ja emotsioon olid määravad.“

Füüsiliselt tugev ja palju individuaalset tööd teinud Liik jäi silma Eesti koondise treeneritele. VSÜ Kalev Tallinna LSK-s treenerina tööd alustanud Liik hakkas Eesti koondisega mööda suurt Nõukogude Liitu võistlema. Kui tänapäeval kuuluvad rahvusnaiskonda valdavalt profimängijad, siis toona esindati riiki põhitöö kõrvalt.

„Käisime terve Nõukogude Liidu läbi,“ räägib Liik heldimusega. „Enne turniire laagerdasime kaks nädalat, kõik oli prii. Tasuks saime talonge. Nõukogude Liidu meistrivõistluste esiliigas mängides elasime hotellides ja sõime restoranides.“

Rahvusnaiskonna esindamine sai Liigil parimasse sportlaseikka jõudes 28-aastaselt otsa, sest ta suunati käsukorras tööle Tallinna Spordiinternaatkooli võrkpalliõpetajaks ja ühtlasi ka Eesti noortekoondise treeneriks. „See oli väga raske ja vastutusrikas periood. Tuli hästi esineda  nii Nõukogude Liidu noorte meistrivõistlustel kui ka koolinoorte spartakiaadidel. Õnneks tulime igal aastal Eesti meistrivõistlustel medalile. Suureks motivatsiooniks olid iga-aastased välisreisid Saksamaale ja Ungarisse,“ ütleb Liik.

Unistuste reis USA-sse

Treenerikarjääri huvitavaimaks perioodiks peab Liik kaht kümnendit (1989-2009) Tallinna Ülikoolis, kus ta töötas naiskonna juhendamise kõrvalt ka võrkpallilektorina. Liik viis TLÜ viis korda Eesti meistriks, kaks korda karikavõitjaks ja korduvalt tuldi esikolmikusse.

„Esimese hooajaga tõusime esiliigast meistriliigasse ja järgmisel hooajal võitsime kulla,“ krutib Liik ajaratast. „Eesti taasiseseisvus ja pärast seda käisime läbi terve maailma. Vapustav reis oli 1995. aastal (1895 mõtles ameeriklane William Morgan välja võrkpalli ja ala tähistas 100. juubelit – A.K.) USA-se. Kutse Salt Lake Citys peetud turniirile oleks peaaegu kasutamata jäänud. Käisin öösel ülikooli rahvusvaheliste suhete osakonnas helistamas ja asju ajamas. Mobiiltelefone toona veel ei olnud. Mormoonide külalislahkus oli imeline ja meid sõidutati läbi kolme kanjoni. Järgmisel aastal käisime Kanadas ja nägime Niagara juga. TLÜ naiskonda kuulusid fantastilised tüdrukud. Suhtleme siiamaani. Paljud mängivad praegu Peetri naiskonnas.“

Nõuab distsipliini

Samaaegselt ülikoolist pensionile minekuga avati Liigi kodu lähedal Peetri kooli võimla ning kiiresti arenevasse piirkonda tekkis Liigi eestvedamisel ja vallavanema Raivo Uukkivi toetusel kohalik naiskond. Edu oli kiire tulema – Peetri naised on võitnud medaleid nii Eesti meistrivõistluste esiliigas, Tallinna meistrivõistlustel ja Rahvaliigas. Tegemist on kokkuhoidva seltskonnaga, kes käib üksteisega läbi ka perekonniti.

Viimased neli aastat on Liik keskendunud aga Rae spordikoolis noorvõrkpallurite, peamiselt tüdrukute, treenimisele. „Soovisin lõpetuseks veel ühe noortegrupi tehniliselt korrektselt mängima õpetada. Tahan näha, kaugele nad jõuavad. Tulemuste üle ei saa kurta, kuid treeneritöö noortega ei ole kerge. On erandeid, kuid suurem osa noori ei tee pühendunult tööd,“ nendib Liik. „Samas on mul võimalus täielikult treenimisele keskenduda, sest tunnen oma töös spordikooli toetust.“

2012. aastal sai Liik Rae valla aasta treeneri tiitli ja 2016. aastal tunnistati ta valla aasta huvihariduse õpetajaks. 

Servis 16 korda järjest

Oma esimese Eesti meistrivõistluste medali võitis Liik 1964. aastal, mullu tuli ta vanuseklassis 65+ Eesti karikavõitjaks ehk vapper naine on mängijana metallist autasusid teeninud 54 aastat järjest! Liik tõi oma auhinnakogu siinkirjutaja külaskäigu puhul välja ja see hulk on aukartustäratav – kokku üle 130 medali!

Uurin motivatsiooni kohta. „Eelmisel aastal oli Eesti Vabariik 100, tänavu tähistab 100. juubelit Eesti võrkpall. See paneb pingutama. Saan veel pallile pihta ja trenniseltskond on ka lahe. See on hea suhtlusvorm,“ sõnab Liik.

Soliidses eas püstitas Liik järjepideva pallingu Eesti mitteametliku rekordi. Nimelt servis Liik 2016. aasta Eesti karikavõistlustel 60+ vanuseklassis Rae ja Tallinna naiskonna vahelises võidumängus ilmeksimatult 16 korda järjest, lõpetades erakordsel moel nii geimi kui ka mängu.

Vaba aeg möödub bridži mängides ja ökoaias

Üle 40 aasta Peetris elanud Liik hoiab vaimu teravana sõpradega külakorda bridži mängides. Kevadest sügiseni möödub vaba aeg suuresti koduaias. Ka näppe mulda pistes on Liik maksimalist ja tema pingutused ei ole jäänud märkamata. Aastatuhande alguses pälvis ta peaministrilt tänukirja aiakonkursi „Kaunis Eesti kodu“ võitmise eest.

„Mul on ökoaed – palju rohelust, lilli ja suhu saab ka midagi pista. Maitserohelisega kevadel algab ja ploomidega sügisel lõpeb. Kaks aprikoosipuud on ka,“ loetleb Liik.