Vaskjala loomeresidentuuris elu käib

5. jaanuaril avati Rae Kunsti Platsil Soomest pärit ja hetkel Vaskjala loomeresidentuuris tegutseva kunstniku Niina-Anneli Kaarnamo (39) näitus.

Rae kultuurikeskuse kogukonnaspetsialist Sandra Suurkask kohtus sel puhul kunstnikuga ja uuris kuidas ta end vähem kui pool aastat vanas loomeresidentuuris tundis ja kuidas inspiratsioon temani jõuab.

Milline on Sinu seos Eestiga?

Olen siin õppinud, kaitsesin EKA-s oma magistrikraadi ja olen juba mõnda aega elanud Eestis. Olen isegi rohkem aega Eestis kui Soomes.

Kas see, et oled tihti liikumas ühest kohast teise, elad ja töötad sellistes residentuurides nagu Vaskjala
loomeresidentuur, on sinu kunstnikuelus tavaline?

Jah, võib nii öeda küll. Olen üsna palju liikvel, peatusin mõnda aega Pärnus, kus mul ka näitus välja tuli ning mul on oma stuudio ka Tallinnas, muidugi olen ka seotud Soomega ja liigun aeg-ajalt sinna ja tagasi. Just nüüd olen hakanud märkama, et tegelikult selline liikvel olemine hakkab mind väsitama. Pean alati tugevalt kohanema ruumiga, milles viibin, ja see võtab alati aega. Uude kohta jõudes alustan jälle ruumi korrastamist, ümbrusega tuttavaks saamist ja kohandumist.

Kuidas Vaskjala loomeresidentuur Sulle loominguliseks eneseväljenduseks, töötamiseks sobib?

Mulle meeldib siin. Käisin Vaskjalas esimest korda augustikuus ja siis sain juba esimest korda uurida siinset maja, selle nurki ja nurgataguseid. Nüüd, kui olen ise siin, olen oma eluruumi niiöelda enda vibratsiooni järgi sättinud ja tegelen aktiivselt tööga, mille tulemus peaks olema näitus.

Olen linnakeskkondades töötades tundnud palju puudust loodusest. Siin Vaskjalas on sellega hästi – loodus on lähedal. Saan toimetada õues ja vahelduseks teha ka selliseid päris reaalseid, pragmaatilisi tegevusi.

Kasvõi pakkida batuuti talvekorterisse või midagi sellist. See on väga tasakaalustav.

Kuidas iseloomustada Sinu loomingut? Mis on selle inspiratsiooniks?

Võib öelda, et tegelen palju ruumiga. Erinevate ruumidega minu ümber, nende mõtestamisega, neist aru saamisega. Olen väga mõjutatud sellest, milline on see elu- või tööruum, milles ma parasjagu toimetan. Ma pean selle muutma n-ö „enda omaks“. Ka loomingus ma tegelen palju erinevate esemete asetamisega. Mulle meeldib asetada asju valedele kohtadele. Näiteks asju, mida oleme näinud seintel, panna hoopis põrandale või lakke ja kõigi meelest põrandale kuuluvaid asju eksponeerida hoopis seintel. See loob asjadele ja ruumile hoopis uue vaate. See intrigeerib.

Sandra Suurkask