Rannakeelse romaani „Kärkä“ Tiina oli Vaidas kuulus ravitseja ja maatark

Ülestõusmispühade vaiksel laupäeval olid Vaida raamatukogus külalisteks Heli ja Ain Kendra. 2021. aasta romaanivõistlusel sai Heli Kendra rannakeelne esikromaan „Kärkä“ 2. koha. Rannakeelt räägitakse Juminda ja Pärispea poolsaartel. Jumindast on pärit ka Heli. Huvi kodukoha murraku vastu tekkis tal 2013. aastal Leesil toimunud keeleseminaril. Koos keeleteadlase Piret Norvikuga koostati Kuusalu rannakeele sõnaraamat. Kohtumisel kuulsime rannakeele omapärast, rannarahva ja maarahva erinevast mõttelaadist. Näiteks toodi nekrutiks võetud mehe põgenemise lugu. Kui maamees põgeneb koju tagasi mööda kiviteed ning metsi, siis rannamees läheb mere poole, et laevale saada. Oma maakodu ajaloo uurimisel vanu dokumente ja ürikuid lugedes pani Heli Kendra tekkinud mõtted kirja, sellest tekkis „Kärkä“ lugu. Romaani tegevus toimub 19. sajandi rannakülas aastatel 1821–1865. Kui tegelased on päriselt elanud, siis nende eluolu ja meelelaad tuli välja mõelda. Dialoogid on rannakeeles. Ilukirjanduslikes teostes ei ole rannakeelt varem kasutatud.

Kohtumisel tekitas elevust romaani tegelane Kärkä – ämma tütar Tiina, kes läks mehele Aruvallast pärit Palmse mõisas aedniku abina töötanud Jüri Nõmmikule. Maamehele oli rannarahva elu võõras. Jüri kolis koos naisega tagasi omanimelisse kihelkonda. Esmane peatuspaik oli Aruvalla. Viimaks asuti elama Vaida mõisa Korjukse karjamõisa Müürile. Saunaks seda kahekordset õlgkatuse, kahe korstna ja 11 ruumiga põllukividest hoonet ei saanud nimetada. Põldu nad ei pidanud. Jürist sai kõrtsmik. Vaida Tiinast sai kuulus ravitseja ja maatark, kelle kuulsus ületas kihelkonna piire ning legendid tema tarkusest, väest ja võimetest elasid veel 20. sajandil. Rahvas kutsus Tiinat Müürimammaks. Elatas ta ennast inimeste ja loomade ravitsemisega, aitas lapsi ilmale. Alfred Roosmanni mälestustes on kirjas mitmed Müürimamma ravivõtted. Et haige rohkem arsti võimetesse usuks, kasutas Müürimamma rohtude mõju suurendamiseks nõiasõnu. Rahvajutt pajatab ühest Ameerikasse väljarännanud eesti perekonnast, kelle poeg veetõppe haigestunud ja kes mujalt abi ei saanud kui Vaida maatargalt. Nagu ikka, saab poiss terveks ning Müürimammale saadetud vahel dollareid.

Helle Kirjaneni mäletamist mööda olnud tema vanaemal Müürimammaga hea läbisaamine. Vanaema rääkinud kuulmise kaotanud poisist, keda arstirohud ei aidanud. Keegi juhatanud isa ja poja Müürile arstida oskava Vaida nõia juurde. Isa ja poeg tulid siis Vaita ja otsisid Müüri Mamma ülesse. Rääkisid, et niisugune lugu: poiss ei kuule enam midagi. „Nõid“ läks jälle teise tuppa, võttis paksu nõiaraamatu ja pobises nõiasõnu. Tuli siis ja ütles: „See on tuule häda. Korja püstaia pealt sammalt, mis tuule käes lipendab, keeda sellest teed ja pane kõrva peale kompress soojalt sellest teest. Kui kahe nädala pärast ikka ei kuule, siis tule tagasi, vaatan uue rohu“. Mees tahtis talle maksta, aga ta ütles, et enne ei võta midagi, kui tean, kas aitas. Kahe nädala pärast sai poiss oma kuulmise tagasi. Nad tulid Vaita Müüri Mammat tänama ja tõid talle 2 kuldrubla. Vanaema rääkis, et ega ta ei olnud nõid. Ta oli noorelt olnud ühe Tallinna apteekri juures abiliseks. Oskas saksa ja ladina keelt. Apteeker oli talle kinkinud oma saksakeelse ravimtaimede raamatu ja sealt ta siis vaatas ja luges kõva pobinaga ladina keele sõnu. Ja inimesed arvasid, et nõid!

Kohtumine Heli ja Ain Kendraga oli tore ja meeli avardav. Innustab uurima ka meid oma kohalugu: kus asus Vaidas Müüri saun, kas on veel säilinud legende Müürimammast ja tema ravivõtetest? Küsimusele raamatu järje kohta arvas Heli Kendra, et sellega sai lugu otsa.

Pildil: Heli ja Ain Kendra. Foto Reet Raudkepp