Rae Kultuurikeskus – 20 kultuurset aastat! Küsimustele vastab Rae Kultuurikeskuse juht

Oled maja ja selles toimuvate sündmuste organiseerimisega tegelenud varsti juba 5 aastat, mis on Rae valla elanike kõige lemmikumad sündmused?

19. septembril saab viis aastat ja teoreetiliselt kokku 700 erinevat sündmust. Ilmselt on rahva lemmikuks sellised suuremad meelelahutus- ja rahvakultuurisündmused, nagu jaanipäev, Klunker, jüripäev, Tankerfest, Peetri pargi avamine, Jüri kodukohvikute päev, ühtelaulmine Lehmja tammikus jm.
Jaanipäev on muutunud tänu koostööle BMG ja Emil Ojaga väga suureks. Varsti räägime Eesti suuremast jaanipäevast, ilma naljata! Klunkerile on väga hästi mõjunud uus koht, Jüri Spordihoone staadion. Jüripäev on saanud oma täienduse ja uuema tähenduse Harjumaa motohooaja avamise läbi. Mu enda isiklik lemmik on muidugi Tankerfest ja Jüri kodukohvikute päev, mis on väga hea meeleoluga sündmused. Mulle meeldis väga ka Peetri pargi avamine ja see teiste asutustega toimunud koostöö, tulemus oli väga hea! Tahan kindlalt seda teha ka sel septembril.

Kui palju on kultuuritarbimine muutunud viimastel aastatel, kas pandeemia on juba jätnud jälje üldisesse suhtlemisse? Kas sellised suured massiüritused teevad veel millalgi tagasituleku?

Kultuuritarbimine on üldse väga muutunud. Kultuuri on aina vähem ja meelelahutust/massikultuuri aina rohkem. See on viimase 10–15 aasta suundumus. Me nimetame väga palju asju kultuuriks, mis on lihtsalt intelligentne meelelahutus. Pandeemia on muutnud tarbimise vormi. See on olnud aeg, kus me oleme saanud mõtiskleda teemal, mis on üldse oluline ja vajalik, millest me puudust tunneme jne. Praegu on lihtsalt ülemineku aeg, kus pole selget arusaamist, kuidas näiteks maskiga laulupidu korraldada. Kuna pean homo sapiensi nutikaks liigiks, siis ilmselt mõtleme me selle juba lähitulevikus välja.

Valla rahvaarv kasvab jõudsalt, haldusterritoorium on suur. Millal tekib vajadus, et näiteks Peetris või Järvekülas võiks olla oma kultuurikeskus või rahvamaja?

Rahvaarv kasvab tõesti mühinal. Vajadust ei tekigi, sest vajadus juba on ning mitte ainult Peetris ja Järvekülas. Ma ise suhtun väga positiivselt ja tahan, et igas suuremas alevikus oleks inimestel vabaaja veetmise ja kultuuri tarbimise võimalused.
Teoreetiliselt võiks see täitsa vabalt olla arengukavas, et aastaks 2030 on igal alevikul oma vabaajakeskus, millises vormis ja mis sisuga, selle üle peavad kohalikud kogukonnad otsustama.

Näitena võib praegu tuua Vaida palvemaja, kus aktiivselt proovitakse seda kui kogukonna keskust käivitada kahe särtsaka naise Raja Raili Salveti ja Tiia Johansoni poolt. Proovime neid aidata nii palju kui saame ja kasutan ka siin võimalust – hea Rae valla elanik, toeta seda ettevõtmist! MTÜ Vaida Palvemaja konto on EE417700771005739304 (LHV Pank), selgitus: palvemaja toetuseks!

Tean, et oled suur lugeja ja meil elab vallas päris palju andekaid kirjutajaid. Eelmisel aastal tulid Rae Kultuurikeskuse alt välja raamatute kirjastamise projektiga Rae Raamat. Mis tehtud ja mis tulekul?

Kirjandus mulle meeldib. Pole midagi paremat siin maailmas, kui pikutada ja lugeda mõnda „kurja geeniust“ (näiteks Dostojevskit). Ma ei ole väga palju kirjandussündmusi Rae vallas korraldanud, kuna Rae raamatukogu teeb selles valdkonnas head tööd. Idee aga sellest, et Rae Kultuurikeskus võiks oma valla autoreid raamatutena välja anda, paar tükki aastas ja omada kirjastust, mulle väga meeldib. Selliseid omavalitsusi või kultuurikeskusi, kes seda teevad, on ilmselt väga vähe, kui üldse. Rae Raamatu kirjastuse eesmärk on anda välja ilukirjanduslikke teoseid ja praeguseks on ilmunud Markus Nahkuri „Aheldamatu vabadus“ (proosa) ja Aili Vabo „Tunnete tõmbetuules“ (luule). Sel aastal ilmub üks luuleteos ja lasteraamat.

Rae Kultuurikeskus teeb palju sündmusi koostöös kohalike eraettevõtjatega ja küla ning alevike kogukonnaaktiividega. Millised on arengud või tulevikuperspektiiv selles osas?

Avatus on Rae Kultuurikeskuse suund ja tee! Avatuse tulemina sünnib koostöö ja siiani on see ennast õigustanud. Kui ma Rae Kultuurikeskusesse 2016. aastal tulin, oli üks olulistest asjadest ja valla soovidest, et kultuur tuleks füüsilisest Rae Kultuurikeskusest välja ja jõuaks paljudesse kohtadesse. Seda aluseks võttes ja luues Rae Kultuurikeskuse kogukonnatöö spetsialisti ametikoha, oleme liikunud selles suunas. Minna on veel palju ja füüsilise ruumi olemasolu muutub aina tõsisemaks teemaks. Koostöös sünnivad suured asjad ja näiteks jaanipäev (mida teeme koos Emil Ojaga) – kuhu mahutada 10 000 inimest Rae vallas? Või kus korraldada Lagedil kontsert, kus saab ka hea muusika kõrvale veini juua, ilmselt koolis või lasteaias on seda keeruline teha.

Väga hea on see, et Peetrisse on tekkinud Peetri Kohvik, kus me saame regulaarselt korraldada sündmusi ja mitte ainult meie, väga head tööd teevad seal ka Järvekülas elav perekond Ausmees. Areng ja tulevikuperspektiiv ilmselt seisnebki selles füüsilises ruumis. Aga see on juba kultuuripoliitika ja arengukava osa. Igatahes on mul hea meel, et oleme jõudnud selleni, et meie mure on – Issand, sinna tuleb ju miljon inimest, kuhu nad pargivad jne.

Oleme tihti arutlenud teemadel kultuur versus meelelahutus. Mis suunas – rohkem süvakultuuri või siis rohkem Padarit – võiks programmi mõttes sündmused liikuda?

See on keeruline teema. Ilmselt võiks Rae Sõnumitel olla 100-leheküljeline lisa „Kultuur versus massikultuur“, kus seda analüüsida ja lahata. Filosoofiat, semiootikat, antropoloogiat, kunsti, kirjandust, kaasaegset süvamuusikat, teadust, väärtfilmi ja kulturoloogiat armastava inimesena kahtlustan, et praegust aega iseloomustav infantiilsus on kuidagi seotud massikultuuri võidukäiguga. Kahtlustan, täpselt ei tea.
Süvakultuur kultiveerib  minu jaoks kahte funktsiooni – abstraheerimise võimet ja empaatiat. Massikultuur aga lihtsalt emotsiooni – mul on hea olla. Muidugi on olemas veel ka intelligentne massikultuur, millel on olemas täiesti ambitsioon olla sündmus. Postmodernismis ja postpostmodernismis on need piirid ja mõisted väga hägusad ja keerulised. Kust algab üks ja lõppeb teine. Inimesena mind see väga ei huvitagi ja arvan, et igaüks loob endale ise „vaimse ruumi“, milles ta elab.

Kultuurikeskuse juhatajana mõtlen sellele ja proovin hoida seda tasakaalus. Massikultuuri kõrval peab olema ka pärimuskultuur ja süvakultuur. Hea on elada omavalitsuses, kus kultuurikeskuses kõlab peale Tanel Padari veel ka Veljo Tormise või Märt-Matis Lille muusika. Mulle tundub, et selline omavalitsus austab oma inimesi ja ei alahinda neid ega nende kultuurilisi valikuid. Programmi mõttes peame püsima tasakaalus ja ma ise tahaks sellist huvitavat pärimuskultuuri Rae Kultuurikeskuses rohkem.

Ja lõpetuseks – kuhu liigub Rae Kultuurikeskus ja valla kultuurielu järgnevatel aastatel?
See oleneb väga palju Rae valla kultuuripoliitikast ja prioriteetidest. Ma ise tahaks teha veel ära (peale jooksva programmi) kaks suuremat asja. Hendrik Toomperega tahaks koos lavastada ühe etenduse Viiralti teemal, kahjuks jäi see toppama. Kirjanik Jan Kaus kirjutas küll teksti valmis

 „Maailma valgus“  ja see ilmus ka ajakirjas „Looming“ 2018 nr 5, aga kahjuks Hendrik Toompere ei näinud seal dramaturgiat. Ilmselt jõuame selleni aastal 2022.
Teine suurem asi on välilava. Meil on ikka väga keeruline korraldada sündmusi, kus on üle 5000 inimese. Ja neid sündmusi me juba korraldame, aga sellises suurusjärgus rahvast mahutava platsi leidmine on paras peavalu. Need suuremad eesmärgid olen ise endale püstitanud, kas nad ka täituvad, kuidas see oligi – Rae Kultuurikeskuse juhataja teeb plaane ja jumal naeratab.