Raamat ei nõua uuendusi ega paroolimuudatusi

Rae Sõnumid tegi käimasoleva Eesti raamatu aasta tuules Rae valla kultuurikeskuse juhile ja tuntud raamatusõbrale Toomas Arule ettepaneku jagada oma mõtteid sellest, mida lugemine tema jaoks tähendab ja kuidas on see tema elu saatnud. Kas, mida ja milleks lugeda? Milline on raamatu roll tänapäevases maailmas? Järgnevalt avaldame tema mõtiskluse. 
 
Eesti Raamatu Aasta 2025 annab hea võimaluse peatuda ja mõelda sellele, milline on inimese suhe lugemisega. Mitte abstraktselt või haridusstrateegia vaatenurgast, vaid lihtsalt täiesti isiklikult. Minu enda lugemislugu on olnud küllaltki muutlik ja kohati isegi vastuoluline. Kahekümnest neljakümneni olin ma täiesti sarilugeja. Lugesin nii palju, et sõbrad ei pidanud enam vajalikuks küsida, mida ma teen. Nad teadsid niigi, et ma loen. 

 
Romaani lugemine on nagu vaikne retk 
 
Ilukirjandus oli selle aja tuum. Otsisin head klassikat ja tõsiseltvõetavat kaasaegset kirjandust. See oli aeg, kus tundus iseenesestmõistetav, et romaanid ja luule on osa inimeseks olemisest. Need õpetasid mõistma teisi ja panid mind tundma, et inimeste sisemaailm on sama oluline kui nende igapäevane tegevus. Olen täiesti kindel, et see periood kujundas mu keelt ja ruumitajumist rohkem kui ükski hilisem õpik või teoreetiline tekst. 
 
Aastad aga teenivad oma eesmärki ja inimene muutub. Nüüd 51-aastasena avastan, et ilukirjandus nõuab minult teistsugust tähelepanu. See ei ole kadunud, aga seda tuleb otsida. Selle aasta ainus alustatud teos on Han Kang „Taimetoitlane“. See kõnetab, kuid mitte nii kergesti, nagu kunagi varem kõnetasid teosed, mis neelasid mind täielikult enda sisse. Mõnikord tundub, et romaani lugemine on nagu vaikne retk, milleks tuleb leida õige meeleolu ja aeg. Töötades ja kogu aeg kiirustades ei teki seda vaikusehetke, kus lugu saaks inimese üle võimust võtta. 

 
Luule hetkedeks, mil on vaja mõelda 
 
Vahel pöördun luule poole. Peamiselt pärast Teist maailmasõda tegutsenud poola luuletajate poole, kelle tekstid on jõudnud eesti keelde Hendrik Lindepuu tõlkes. Need luuletused on täpsed ja sügavad. Nad sobivad hetkedeks, mil on vaja mõelda, aga ei jaksa lugeda midagi suurt. Poola luule annab mulle väikese mõttepausi, mis ei nõua palju, kuid avab palju. 
 
Suur osa mu lugemisest on aga rännanud teaduse ja filosoofia valdkonda. Mul on tunne, et kohtun iga päev Robert Sapolsky, Yuval Noah Harari, Jordan Petersoni, Byung Chul Hani, Jaan Aru, Hannah Arendti, Martin Heidegger ja paljude teistega (andku kõik teised autorid ja eriti Fjodor Dostojevski andeks, et ma teid selles nimekirjas ei maininud) . Nad ei ole küll füüsiliselt kõrvaltoas, kuid nende mõtted on pidevalt kaasas. Seda sorti tekstid loovad täiesti teistsuguse kogemuse kui ilukirjandus. Nad ei vii sind kellegi loo sisse, vaid kutsuvad kaasa mõtlema, kas meie elu toimib nii, nagu me arvame, et see toimib, või hoopis nii, nagu aju ja ühiskond tegelikult seda suunavad.  

 
Raamat annab võimaluse keskenduda ühele mõttele korraga 
 
Raamatud ise aga elavad riiulis oma elu. Mul ei ole neid kodus kuigi palju, umbes tuhande ringis, kuid kolimise ajal tundub seda alati liiga palju. Kolimispäev on üks neist hetkedest, kus inimene mõistab, et raamatutel on kaalu. Sõbrad kaovad mingil põhjusel just sel ajal kommunikatsiooniväljast ja hiljem selgitavad, et neil oli ootamatu linna taga käik või et nad olid just sauna minemas. Raamatud seisavad sel ajal aga paigal, vaiksed ja kangekaelsed. 
Miski nende juures siiski tõmbab, isegi kui nad teevad elu füüsiliselt veidi ebamugavamaks. Raamat on ese, mis ei nõua uuendusi ega paroolimuudatusi. Ta ei jõllita vastu ega küsi, kas soovid oma andmeid jagada. Ta lihtsalt on. Ja selles olemises on mingi rahu. 
 
Kui mõelda, miks raamat üldse oluline on, ei pea vastus olema kõige suurejoonelisem. Raamat annab inimesele võimaluse keskenduda ühele mõttele korraga. See on haruldane oskus tänapäeval. Raamat lubab võtta aega ja lasta oma tähelepanul settida. Lugemine on kummaline segu üksi olemisest ja koos olemisest. Oled omaette, kuid samal ajal on keegi teine, olgu autor või kangelane, sinu peas täiesti kohal. 
 
Eesti Raamatu Aasta 2025 võiks olla meeldetuletus sellest, et lugemine on üks nendest tegevustest, mis ei pea olema produktiivne ega eesmärgipärane. See võib olla lihtsalt väike paus päevas. Või uus vaatenurk. Või võimalus avastada midagi enda kohta, mida muidu märgata ei oskaks.  

Toomas Aru. Foto: Ott Kattel