„Nelikõla“ on rohkem kui lihtsalt helikandja – see on ka väike ajaloodokument

Rae kultuurikeskus andis Rae valla 160. aastapäeva puhul välja nelja Rae valla segakoori ühise vinüülplaadi „Nelikõla“. Plaadile on talletatud kooridele armsaks saanud Eesti heliloojate looming, mis kõlab meie emakeeles – keeles, mis kannab edasi meie kultuuri, pärandit ja ühtekuuluvust.

Vinüülplaadil kõlavad Rae kammerkoor (dirigent Ingrid Orumaa), Patika külakoor (dirigent Igor Nikiforov), segakoor Heliand (dirigendid Ragne Rüütelmaa ja Brenda Kruusimäe) ning Kindluse kogukonna koor (dirigendid Anneli Riisalu-Sigur ja Mia Martina Sarapuu).

Uurisin plaadil laulnud koorilauljalt, milline kogemus oli osaleda vinüülplaadi sünni juures. Vastab Kaili Kärblane, Rae kammerkoori 1. sopran.

„Nelikõla“ valmimine tähendas kooridele tavapärasest teistsugust laulmiskogemust – proove, salvestamist ja teadmist, et seekord jääb esitus päriselt tallele. Milline oli plaaditegemise protsess Sinu jaoks?

Rae kammerkoor on juba paar CD-plaati välja andnud ja olen ka ise ühe salvestamisel osalenud, siis päris uus kogemus see minu jaoks ei olnud. Küll aga oli seekord uus salvestuskoht – vana Rae koolimaja, mis andis kogu protsessile oma meeleolu.

Plaadi salvestamine algab ammu enne seda, kui mikrofonid üles seatakse. Kõigepealt õpib iga häälerühm proovides selgeks oma partii, siis hakatakse neid kokku laulma ja ühiseks kõlaks vormima. Siin on dirigendil tohutult suur roll. Tal peab ikka üks eriliselt teritatud kõrv olema, et kogu koor päriselt kõlama panna.

Salvestamine ise nõuab omajagu pingutust ja eelkõige kannatlikkust. Alguses on elevus suur ja mõni koht õnnestubki kohe esimesel korral nii, et võiks otse plaadile minna. Tihti juhtub aga, et keegi alustab natuke liiga vara, lõpetab pisut liiga hilja, kellelgi tuleb just kõige vaiksema koha peal köhatus peale või otsustab vana koolimaja põrand, et nüüd on õige hetk kriuksuda. Ja siis lauldaksegi uuesti. Ja vajadusel veel kord. See nõuab keskendumist ja kannatlikkust nii lauljatelt, dirigendilt kui ka helitehnikult.

Seekord teeb ettevõtmise eriliseks see, et „Nelikõla“ on nelja Rae valla koori ühine kingitus Rae vallale 160. aastapäevaks. Mulle meeldib mõelda, et iga koor annab sellesse kingitusse oma kõla ja näo ning neljast erinevast koorist sünnib üks „Nelikõla“.

Tänapäeval jõuab suur osa uuest muusikast kuulajateni Spotify, YouTube’i ja teiste digikanalite kaudu. „Nelikõla“ ilmub aga vinüülplaadina – füüsilise esemena, mida saab käes hoida ja aastate pärast taas riiulist võtta. Mida see Sinu jaoks tähendab?

Millegi uue tegemine on alati põnev ja tekitab elevust. Kuna mul ei ole kodus praegu ühtegi vinüülplaati, saab „Nelikõlast“ päris esimene vinüül, mis minu riiulile jõuab. Juba ainuüksi see on eriline.

Kui aga mõelda sellele, et minu hääl jääb vinüülplaadile, siis selles on midagi sügavamat. Hääl on inimeseks olemise juures väga oluline. Me väljendame selle kaudu ennast kõneldes, naerdes ja lauldes. Kooris saab aga minu häälest üks osa millestki palju suuremast. Üksinda olen ma lihtsalt mina, aga koos teiste lauljatega sünnib koori kõla, mida ükski meist eraldi luua ei saaks.

Ja nüüd saab sellest kõlast füüsiline ese, mida on võimalik käes hoida, riiulisse panna ja aastate pärast sealt uuesti välja võtta. Digitaalne muusika on muidugi mugav, vinüül aga justkui nõuab, et sa võtaksid kuulamiseks natuke rohkem aega. Mulle meeldib see mõte, et muusika kuulamisest saab niimoodi omaette tegevus, mitte lihtsalt miski, mis kusagil taustal mängib.

Salvestatud muusikas on midagi erilist: kontsert lõpeb ja saab mälestuseks, kuid plaat jääb alles, andes lauljale justkui killukese surematust. Mis tunde tekitab mõte, et Sinu hääl on sellel plaadil alles ka kauges tulevikus?

Selles on tõesti justkui killuke surematust. Kui hääl on kord salvestatud, jääb midagi meist alles ka pärast seda, kui konkreetne hetk ja inimesed, kes ühel ajal ühes ruumis koos laulsid, on saanud ajalooks.

Me ei tea ju tegelikult, kuhu areneb järgmise saja aasta jooksul tehnika või milliseks kujuneb koorilaul. Võib-olla tundub vinüülplaat siis kellelegi sama põnev ajalooline ese, nagu meile praegu vanad fotod, kirjad või helisalvestised.

„Nelikõla“ on minu jaoks rohkem kui lihtsalt helikandja. See on ka väike ajaloodokument jäädvustusega sellest, millised koorid Rae vallas praegu on, millised inimesed nendes koorides laulavad ja kuidas me just sellel ajahetkel kõlame. Ja kui keegi tõesti saja aasta pärast seda plaati kuulab, siis loodan, et ta ei kuule sealt ainult seda, kuidas me laulsime, vaid tunnetab natuke ka seda, miks me laulsime.

Rae kammerkoori laulja Kaili Kärblane. Foto: Magnus Heinmets