Mariliis Kreintaal: „Dirigendipulti astumine oli hirmus – ja hirmus äge oli ka!“

Tänavusel laulupeol seisis poistekooride dirigendipuldis Rae vallast pärit dirigent – Mariliis Kreintaal. Mariliisiga vesteldes rullus lahti tema muusikaline teekond Vaidast suurte lavadeni. Juttu tuli lapsepõlvest, esimesest hirmuäratavast dirigeerimiskogemusest, tänutundest laulupeo puldis ning sellest, miks on meie rahvuslik laulupidu hindamatu väärtusega traditsioon, mida hoida ja edasi anda.

Kust sai alguse Teie muusikuteekond?

Võlgnen tänu oma perele ja muusikaõpetajatele, kes märkasid mu viisipidamist ja toetasid mitmekülgselt minu huvi muusika vastu. Mu ema mängib klaverit ja mäletan, kuidas ta mulle üsna varakult Pipi „Pannkoogitegemise laulu“ õpetas. Pühapäeviti käisin koos vanavanematega kirikus ning usun, et nii lugemist kui noodikirja sai omajagu harjutatud tänu laulu- ja palveraamatule.  Vaida põhikooli muusikaõpetaja Viive Kübar viis mind korduvalt osalema üritusele „Rae valla laululaps“ ning sealt edasi Harjumaa konkursile. Laulsin alati ka koolikoorides. Üheksa-aastaselt avaldasin ise soovi Kosele muusikakooli minna ning õnnelik saatus viis mind kokku klaveriõpetaja Kai Reiga (tänase nimega Kai Rei-Pikajago), kes juhendas tol ajal ka Kose poistekoori. Kasvasin selle poistekooriga tihedalt kokku – imetlesin kõrvalt dirigenditööd, osalesin nende koorilaagrites ja kontsertreisidel. Õpetaja nimelt palus kontsertidele sageli kaasa klaveriõpilasi, kes esitasid koorimuusika kõrvale instrumentaalpalu ning laulsid vokaalansamblis. Olla heas seltskonnas, koos laulda ja musitseerida oli põnevalt võluv – seetõttu kujunes ka minu edasine haridustee üsna muusikakeskseks.

Kas Te mäletate hetke, kui esimest korda üldse dirigeerisite – mis tunne see oli? Kas juba siis tundsite, et see on „see õige asi“?

Olen lõpetanud Eesti muusika- ja teatriakadeemia koolimuusika erialal ning tolle õppe oluline komponent oli kooridirigeerimine (õppisin Andres Heinapuu käe all). Akadeemias moodustus tudengitest praktikakoor ning mäletan, kuidas pulss oli kõrge, süda paha ja silme eest must, kui esimest korda kaasõpilaste ette astusin ja Ester Mägi „Dona nobis pacem“ juhatasin. Hirmus oli – ja hirmus äge oli ka! Praktikakoori juures andsid erinevatel semestritel nõu mitmed lugupeetud dirigendid, sealhulgas Ants Soots, Ants Üleoja, Hirvo Surva, Toomas Kapten, Jüri Rent. Pean sellest väga lugu, et mul on olnud sel moel võimalus neilt kuldaväärt tagasisidet ja suunavat edasisidet saada.

Milline on olnud teie teekond laulupeo dirigendiks?

Minu esimene laulupeopuldi kogemus oli 2023. aastal XIII noorte laulupeol, kus samuti poistekoori liigi dirigendi rolli kandsin ning Triin Normani imeilusat „Üle Maarjamaa“ laulu juhatasin. Ma ei olnud sellisest võimalusest osanud eales unistada. Too esimese koroonakevade telefonikõne ja ettepanek poistekoori liigijuht Kuldar Schütsilt tuli nagu välk selgest taevast. Mida ma tundsin? Tundsin väga palju ja tegelikult tunnen siiani: suurt aukartust, kogu keha hõlmavat tänutunnet, pikaajalist vastutust. Olen õnnelik, et olen sündinud just sellesse kultuuriruumi, kus meil on oma kaunikõlaline keel, rikkalik pärimuskultuur ning laulu- ja tantsupidu! Kooridirigendile on selline ettepanek kahtlemata üks elu ilusamaid kingitusi – keegi on märganud su tööd ja seda tunnustanud.

Kuidas erineb ettevalmistus laulupeoks tavalisest koorikontserdist?

Suures plaanis on eesmärk sarnane – leida vastavale koosseisule sobiv, ea- ja jõukohane repertuaar, mis kannab väärtust, kõnetab, poeb hinge ning sisaldab endas ka parajat pingutusmomenti. Kui kohaliku koori kevadkontserdi kava koostamine on sageli ühe dirigendi otsustada ja ettevalmistusaeg mõned kuud, siis nt järgmise, 2028. aastal toimuva laulu- ja tantsupeo protsess algas kunstilise juhi leidmise konkursiga enam kui 3,5 aastat enne pidu. Pärast kunstilise meeskonna loomist algab pikk ja põhjalik kava koostamine. See on võimas, kuidas laulupeo aastal lauldakse üle kogu Eesti, nii Põlvas, Narvas kui Kärdlas sama repertuaari. Dirigendid ja muusikaõpetajad kannavad sel teekonnal olulist ja tänuväärset rolli – mitte ainult partiide ja kokku kõlamise lihvimisel, vaid ka laulude sisu mõtestamisel ning kogu laulupeo traditsiooni kandmisel.

Mida tähendab laulupeo traditsioon Teie jaoks isiklikult ja miks on oluline seda edasi kanda ka uutele põlvkondadele?

Laulupidu on meie rahvusliku identiteedi ilus ja võimas lipulaev. Sellest osa saada – see tähendab rahvuslikul ja tunnetuslikul tasandil suure perekonnana kokku tulla, ühes tempos hingata ning mõista, mida me ühiselt kalliks peame ja hoida tahame. See on tänukummardus esivanematele ja siiras soov, et ka lapselapsed saaksid seda kogeda.

Kas Teil on mõni lemmiklaul, mis sel laulupeol eriti südamesse läks?

Esimese kontserdipäeva lõpus kõlanud „Ma laulan mere maaks“. Rahvalaul algas salvestusega, kus kuulsime Veljo Tormist viisi eestvõtmast – üksikud read, milles oli ometi nii palju! Põimitud Celia Roose ja Tõnu Kõrvitsa loomega oli see õhtu lõpetamiseks ilus valik, mis olemise seest väga hellaks tegi. 

Mis Teid muusikaliselt kõige rohkem inspireerib – kas rahvalaul, klassika, koorimuusika, mõni kindel helilooja… või hoopis midagi muud?

Inspireerib elu ise – inimesed, situatsioonid, kogemused. Õhtuti esitab kolmeaastane tütar sageli unelauluks erisoove – hiljuti kuulus kavva improvisatsioon jäätiseautost, seejärel kaelkirjakutest ning lõpetuseks Leelo Tungla luuletusi. Ma ei eelista üht muusikalist žanri teisele. Eelmisel kuul sain kaks väga ehedat muusikalist elamust: Tõnu Kaljuste dirigeerimisel etendunud Philip Glassi kaasaegne ooper „Hydrogen Jukebox“ ning Ewert and The Two Dragons viimane kontsert Tartu lauluväljakul.

Kellena ja kus te igapäevaselt hetkel töötate?

Kuna lapsed on pisikesed, siis ennekõike olen praegu nende jaoks olemas ning töötan väiksema koormusega. Olen ametis Rahvusooper Estonia poistekoori juures – dirigeerin poistekoori pesamunade seltskonda – JUKUSID, ning olen Hirvo Surva kõrval koormeistriks ka kontsertkoori juures. Aastaid olen juhatanud ka Korporatsioon Rotalia meeskoori ja Rocca al Mare segakoori, kuid nende juurest olen hetkel pausi.

Millised on järgmised suured unistused või ettevõtmised dirigendina? Kas on unistus saada taas 2028. aasta laulupeol pulti?

Unistan ikka: põnevatest väljakutsetest, huvitavast koostööst, oma väikesest lastelaulude kogumikust, uuest repertuaarist, enesearengust ja õppimisest, ühe uue kollektiivi loomisest ning tulevastest laulupidudest.

Mulle meeldib mõte, et „heade mõtetega tuleb sünkroonis sammuda“ – unistada suurelt ja astuda täna ka esimene reaalne, kasvõi mikroskoopiline samm soovide täitumise suunas.