Kosmosekauboi Chad, Kuu vari ja -varjutus

Augustikuise Vaskjala Loomeresidentuuri Avatud Uste Päeva ootuses ajasime juttu juba mõni nädal Maarjamaa õhku hinganud installatsioonikunstniku Chad Stayrook’iga.

Räägi Chad, millised sinu plaanid siin Vaskjalas on? Keegi kasutas sõna observatoorium – kas ma kuulsin õigesti?

Jaah, võib vist öelda, et kuuldused vastavad tõele. Ma ehitan siia sellise observatooriumi-laadse ehitise ja selles saab Kuu erinevaid külgi vaadata. Kuu tagumist külge jne.

Kuu tagumist külge? Kas see on üldse võimalik?

No päriselt ei ole, muidugi. Minu teleskoobid näitavad fotosid kuu erinevatest külgedest.

Mis asi sul selle kosmosega siis ajada on?

Tuleb nii välja, jah, et kosmos on n.ö minu teema. Mind väga paelub selle mõõtmatus ja tundmatus. Just see fakt, et kuigi teadus teab sellest juba nii mõndagi, ei tea me mõnes mõttes veel mitte midagi. Minu jaoks on hästi põnev see avastamise aspekt selle juures.

Kui vaatan sinu visandeid observatooriumi-projektist, siis see on kõik selline väga matemaatiline, väga korrapärane ja korrastatud. Üldse mitte loominguliselt lohakas. Ja kosmoseteadus – see on ju ikka päris teadusharu, kõik see füüsika ja matemaatika seal taga – kas see n.ö erikeel on siis sulle tuttav? Oled sa õppinud füüsikat ja matemaatikat kuidagi süvendatult, et end selles nii “kodus” tunned?

Jah, füüsika on siin peamine. Ja ma pole seda tegelikult õppinud. Või noh, mitte rohkem, kui iga kooliskäinu seda on. Aga mul on üks füüsikust sõber ja tema toel ma nende füüsikaliste asjadega tegelengi. Nüüd olen kuidagi oma rada läinud, aga algul ma ikka palusin tal endale oma keerulisi teoreetilisi kirjutisi saata, et neist siis ise omalkäel n.ö läbi närida ja see teooria kuidagi visuaalseks muuta. Olen oma loomingus päris palju tegelenud just erinevate keeruliste füüsikaliste nähtuste inimkeelde tõlkimisega. Mulle meeldib mõelda, et iga keerulise teooria tõestamiseks või selgitamiseks on tegelikult olemas mõni lihtne eluline näide, tuleb lihtsalt osata seda inimestele õige nurga alt presenteerida ja ongi “heureka”! Mitte-teadmises ja mitte-mõistmises ning siis äkki teadmises ja mõistmises on midagi väga paeluvat ja romantilist. Just selles protsessis.

Kas olid nüüd kuu-varjutuse ajal juba Eestis?

Olin! Ja muide, kuna USA laiuskraadidel see nähtav polnud, siis polnud sellest ka meedias üldse juttu olnud, nii et mul polnud aimugi, et midagi sellist toimumas on. Olin väga elevil kui Janno (Janno Bergmann, Vaskjala Loomeresidentuuri peremees) mulle sellest rääkis. Ja tead, mis?! Saatuse vingerpuss oli see, et kuu-varjutuse õhtul olin väga väsinud, sest olime paar õhtut järjest juba taevasse vahtinud, et ikkagi aru saada, kuidas see kuu liigub ja kuidas teda õigel hetkel jälgida ja kui õige hetk käes oli, läksin toast midagi tooma ning lihtsalt kustusin ära, jäin magama. Magasin maha võimaluse näha kuu-varjutust. Milline iroonia!

No tõepoolest! Aga sina kui astronoomia-huviline, kuidas sa astroloogiasse suhtud? Tähemärgid jne?

Mulle pakuvad ka need huvi. Just see, et see on ju inimeste loodud süsteem. Me oleme loonud lugusid nende kujutiste taha, et jällegi püüda maailmast kuidagi paremini aru saada. Need on nagu kaks äärmust – see puhas füüsika kosmoses ja siis narratiivid horoskoopide ja kõige selle ümber. See on minu arvates väga põnev. Lood kui sellised, nende jutustamine on minu jaoks hästi oluline ka minu loomingus.

Kui kaua sa juba end oled saanud kunstnikuks nimetada?

Oeh. Ma pole niimoodi mõelnudki. Alustasin kunstiga tegelemisega kui oli 15-aastane. Nüüd olen 38. Tegelikult ma ei tea, kuidas see juhtus (naerab). Ega see kunstnikuks olemine leiba lauale ei too.

Aga kuidas sa siis saad leiva lauale?

Ma olen kuidagi leiutanud enda jaoks toimiva süsteemi, et teen mingi perioodi tagant palgatööd ja siis saan jälle mingi perioodi tegeleda ainult kunstiga. Mõnikord on need tööd selliseid kohutavalt igavad ja närvesöövad – näiteks värvin kusagil tohutuid ruutmeetreid seina. Aga selle eest makstakse raha ja see on okei. Professiooni mõttes ma pean ennast ikkagi kunstnikuks. Mis siis, et vahepeal pean tegelen hoopis muuga. Peame sõpradega Brooklyn’is ka galeriid nimega Present Company (https://www.present-co.com/), mis on minu jaoks väga oluline. Aga seda ma ei võta nagu tööd, vaid pigem ka nagu üht projekti, üht keskkonda, mille oleme loonud, et teisel loovisikutel oleks, kus töötada ja end näitada.

See on siis New York’is, eks?

Jah, olen seal elanud … heh, juba 15 aastat. See pidi olema ajutine (naerab), sest tegelikult mulle meeldis palju rohkem Californias, kus ma enne elasin. Sealsed inimesed on palju vabamad ja mõnusama ellusuhtumisega. New York’is on ikka selline pidev enese tõestamine. Kõik peavad sellega justkui tegelema. Ja elada on seal kohutavalt kulukas. Aga kuidagi on elu ikkagi nii läinud, et olen praegu seal. Peame oma galeriid ja ajame oma asja. Kuigi juba mõnda aega tundub, et Detroid ja mõned teised väiksemad linnad on kunsti-inimestele hoopis paremateks elamis- ja töötamiskohtadeks muutunud. Et New York’is on kõik kuidagi etteaimatav. Aga eks näis, mis elu toob.

Räägime natuke Eestist ka. Oled sa esimest korda siin?

Olen, jah, esimest korda. Ja kui ma nüüd mõtlen, siis võib vist öelda, et olen üldse esimest korda Ida-Euroopas. Mul on üks sõber, kes on siin Eestis mitu korda käinud ja kellel on siin tuttavaid. Tema rääkis mulle sellest kui ühest väga ägedast kohast. Ja ma pean nõustuma. Te olete nii külalislahked ja räägite nii hästi inglise keelt. “Laisale” ameeriklasele, kes keeli õppida pole viitsinud, on see nii mugav.

Ütlesid, et residentuuris olemine on sinu jaoks päris tavaline olukord. Kui palju sa teed uude riiki minnes tausta-uuringut kohalike olude kohta? Või lähed sa igale poole ikkagi pigem ennast loominguliselt väljendama, oma ideid teostama ja sinu jaoks ei oma väga tähtsust see keskkond, mis sinu ümber on?

Vastupidi! Minu jaoks on üli-oluline see, kuhu ma lähen, mis mind seal ees ootab. Tahan alati luua midagi, mis selle ümbruskonnaga suhestub, mitte ei ole võõrkeha. Muidugi ma ei osanud aimata, et tulen Eestisse ja satun looduskeskkonda, mis on väga väga sarnane minu lapsepõlvekodu ümbrusele Ohios. Samasugune tasane maa, põllud, puud – ma tunnen end siin väga koduselt. Ja samas, kui Ohiost tuleks mere nägemiseks sõita umbes 12 tunni kaugusele, siis siin oled sisuliselt 20 minutiga mere-ääres. See on imeline!

Mis mulle veel Eesti juures väga meeldib on see lugude rääkimine. Sellised folkloorsed paikkonnaga seotud lood. Nagu siin Vaskjala jõega seotud lood (mõtleb ilmselt legendi Vaskjala Sillapiigast) ja siis selle linna servas oleva järvega seotud lugu vanamehest (Ülemiste vanake), kes ootab võimalust linn üle ujutada. Pole just palju kohti, kus selliseid lugusid sulle kohe rääkima hakatakse. Järelikult need on lood, mis on teie jaoks olulised, mis teid ja teie kodumaad defineerivad ja see on kohutavalt äge. USA-l pole selles osas õieti midagi vastu panna!

Chad Stayrook´iga vestles Sandra Nikitin. Chad´i tegemistest lähemalt: https://www.chadstayrook.com/

Laupäeval, 18. augustil on ajavahemikus 17:00 – 20:00 külastajatel võimalik tutvuda Vaskjala loomeresidentuuri ruumide ja tegemistega.

Alates 18:00 saab näha Chad Stayrooki autorifilme ja 19:00 avatakse tema ehitatud nn observatoorium Rae koolimaja hoovialal. Chad’i installatsiooni valmimisele panid õla alla Vaidawood OÜ ja Eesti Kultuurkapital.

Lisaks uuele installatsioonile saab näha ka teiste loomeresidentuuris viibinud autorite teoseid: väliobjekte Kunstikonteineri liikmetelt (Kilian Ochs, Tanel Saar, Janno Bergmann), itaallannade Federica Cogliandro & Giulia Lanza teoseid, samuti on esindatud Peterburgi kunstnik Šhiskin – Hokusai ja britt Simon Whetham´i nn isemängiva klaveriga heli-installatsioon.

Tulge vaatama! Kõik on teretulnud!