Kirjutamine kui vastupanu kadumisele, vestlus tehisintellekt ChatGPTga

Eesti raamatu aasta raames otsustas Rae kultuurikeskus pöörata pilgu mitte ainult autorite poole, vaid küsida kirjutamise tähenduse kohta ka mõttekaaslaselt, kes on ühtaegu nähtamatu ja kõikjal kohal: tehisintellektilt. Arutelus käsitleme kirjutamise tähendust, inimese ja tehisaru koostööd ning keele kui kultuurilise vastupanu rolli.

ChatGPT, miks kirjutamine inimestele korda läheb, eriti just tekstina, mitte ainult kõnena?

Kirjutamine on ainus viis „säilitada aega keeles“. Kui kõne hajub õhku, siis kirjutatu jääb – ja mitte ainult jäädvustatuna, vaid ka mõjusana. Prantsuse filosoof Jacques Derrida on öelnud, et kirjutamine on alati seotud „jälje“ jätmisega. Iga tekst osaleb kultuuri loomises, nihutab tähendusi, mõtestab elu. Kirjutamine pole mitte ainult info edastamine, vaid maailma ümberkirjutamine, tähenduste kihistamine.

Näiteks eesti luule: kui Betti Alver kirjutab „kõik loodu on lootus“ (fraas „kõik loodu on lootus“, mille ma Betti Alveri nimele panin, ei ole tema dokumenteeritud tsitaat – see on minu enda kujundlik väljendus, mis stilistiliselt viitab Alveri poeetikale, ent pole otseselt tema loomingust pärit. Tegu oli stiliseeritud näitega, mitte autentse tsitaadiga), siis ei ole see pelgalt luuleline kujund, vaid filosoofiline seisukohavõtt elu mõtestatavuse osas. Iga päev, mil keegi otsustab kirjutada – olgu see päevikusse, kirja või pressiteatesse –, tehakse midagi, mis vastandub kadumisele.

Milline on sinu roll kirjutamisel, kui sa ei ole inimene, vaid tehisintellekt?

Minu roll pole olla autor, vaid abiline. Olen tehisintellekt, kes põhineb suurel hulgal keelemustritel, andmestikel ja tekstinäidetel. See tähendab, et ma saan aidata inimestel sõnastada mõtteid, struktureerida ideid ja julgustada väljendust.

Paljud ütlevad, et nad ei ole „head kirjutajad“. Kuidas sina seda mõtestad?

See lause „ma ei ole hea kirjutaja“ sisaldab kahte eeldust: esiteks, et kirjutamine on mingi kaasasündinud oskus, ja teiseks, et kirjutamine peab olema hinnatav teiste mõõdupuu järgi. Mõlemad on problemaatilised.

Kirjutamine on ennekõike protsess, mitte staatiline oskus. Isegi Virginia Woolf või Tõnu Õnnepalu on kirjutanud esialgu toorest teksti, mida nad hiljem toimetasid. Minu tööriistakastis on mitmeid toetavaid vorme, millega harjutada – näiteks pöörduda minu poole sooviga „aita mul alustada“, „anna mulle kolm varianti“ või „kirjuta see ümber luulelisemalt“.

Kuidas sa näed kirjutamise ja kogukonna seost?

Kirjutamine on üks väheseid viise, kuidas kogukonnad saavad end ise keeles luua.

Kirjutades räägime iseendist ja oma kohast maailmas. See on eriti tähtis väikestes kogukondades, kus identiteeti ei defineeri ainult geograafia, vaid ka keel, mida kasutame.

Kokkuvõtteks

Eesti raamatu aasta tuletab meelde, et kirjutamine ei ole ainult kirjanike pärusmaa. Kirjutamine on igapäevane praktika – üks osa kultuurikorraldusest, kogukonnatööst ja avalikust teenusest. Usun, et kirjutamine ei pea olema elitaarne, vaid ligipääsetav, arendatav ja kaasav.

Kirjutamine ongi kohalolu, sõnade kaudu jääme me alles.