Kas Kaspari õde oli võrokene?

Rae vallas, kus on kirjutamise vastu eriline huvi, nägid hiljuti ilmavalgust kaks põnevat raamatut. Kirjanik Eve Laur tõi lugejateni oma uue teose „Vend Kaspar“, samal ajal Häniläne (Mariina Paesalu) võrokeelse luuleteose „Tõsõ mu maailman“.

Võtsin autoritega ühendust ja palusin, et nad üksteiselt kolm küsimust küsiks.

Eva Laur küsib ja Häniläne vastab.

Miks on raamatul pealkiri „Tõsõ mu maailman“?

Vaatasin sajandi alguses õudusfilmi „Teised“, kus tegelasteks olid surnud, keda vaatajale näidati tegutsemas elavatena. Film oli andekalt tehtud ja haaras mind kaasa. Hiljem aga mõtlesin, et inimesed otsivad põnevust filmidest ja raamatutest, kus kujutatakse kosmosest, surnute riigist pärit või muidu fantastilisi olendeid. Paraku ei märgata neid teisi, kes päriselus toimetavad lausa meie varvaste juures, silme ees: igasugused putukad, väiksed ja suured taimed, linnud ja loomad. Minu luulekogu tegelasteks on loodusolendid, kellega mina olen nõnda kokku puutunud, et sellest on jäänud elav mälestus. Need on näiteks linavästrik, maakimalane, päevapaabusilm, arusisalik, hobune, harilik hobukastan, rästik, õunapuu, metsis, üheksavägine jt. Selliseid erinevaid teisi on minu raamatus mitukümmend. Luulemina vestleb nendega või on neile endile antud hääl, millega nad kõnelevad oma saatusest.

Kes on häniläne ja kust selline kirjanikunimi?

Sõna „häniläne“ märgib võru keeles linavästrikku. Kartsin alguses oma luuletusi enda nime all avaldada. Otsisin varjunime, millel oleks tähendus, ühtlasi võru keelele omane vokaalharmoonia ning mis sobiks kokku mu tekstide sisuga.

Te olete pärit Võrumaalt ja kirjutate oma emakeeles. Kuidas on Eesti lugeja teie võrukeelse loomingu vastu võtnud? Kas on olnud ka tõrkumist stiilis „oi ei, mina ei saa midagi aru”?

Mulle on päris paljud lugejad häid sõnu öelnud ja olen ka ametlikku tunnustust saanud: olen ajakirja Looming aastaauhinna kahekordne laureaat, Betti Alveri debüüdipreemia ja Juhan Liivi luuleauhinna nominent. Need, kellele mu tekstid ei meeldi, pole rutanud seda mulle teatama. Minu raamatute lõpus on lugejate abistamiseks sõnastik. Selle eest on mind tänatud.

Mind kui tõlkijat huvitab luuletõlke küsimus. Kas teie luulet on eesti keelde või mõnda muusse keelde tõlgitud? Kas oleksite valmis seda ise tegema või eelistaksite usaldada selle töö kellegi teise hoolde? Kuivõrd on luule meeleolu ja mõtet üldse võimalik teises keeles edasi anda?

Ei ole tõlgitud. Huvitav oleks teha selline katse, et üks võru keelt oskav kirjandusinimene tõlgiks paralleelselt minuga paar mu luuletust eesti kirjakeelde ja seejärel me võrdleksime oma tõlkevariante. Ise ma pikemalt oma tekstide tõlkimisega siiski tegelda ei tahaks. Püüan mulle antud aega kasutada võru keeles kirjutamiseks. Ma tegelikult ei oota oma luule ega proosa tõlkimist eesti kirjakeelde, igatsen hoopis seda, et kirjakeelsed inimesed rohkem loeks murdetekste. Mõnesse võõrkeelde võiks keegi mu värsse ja jutte küll tõlkida. Usun, et luule meeleolu ja mõtet on võimalik teises keeles edasi anda.

Teie luulekogu on illustreerinud Nestor Ljutjuk. Kuidas teie koostöö sündis?

Doris Kareva, lugenud ja avaldanud ajakirjas Looming mu loodusluuletusi, soovitas tema poole pöörduda, sest Nestor Ljutjuk on suurepäraselt illustreerinud nii eesti kui ukraina „Poeetilise punase raamatu“.

Häniläne küsib ja Eva Laur vastab

Kuidas tekkis mõte kirjutada romaan „Vend Kaspar“? Palun kirjeldage romaani loomisprotsessi.

„Vend Kaspar” on õigupoolest järg 2011. aastal ilmunud ajaloolisele seiklusromaanile „Aloise”. Kui ma „Aloise” valmis sain, tundus mulle, et munga liin jäi seal kuidagi lõpetamata. Hoog jäi sisse ja nii kirjutasin „Kaspari” ka valmis – aga tollal ta ei ilmunud. Jäi aastateks seisma. Vahepeal tuli „Õmblejanna” ja pärast „Õmblejannat” mõtlesin, et vaatan „Kaspari” veel kord üle, äkki saab asja. Viskasin 700 000 tähemärgist välja 500 000 – kõik, mis tundus ebaoluline – ja see 200 000, mis alles jäi, on nüüd teie ees. Nii et „Vend Kaspar” on õigupoolest kaks korda kirjutatud romaan.

Palun kirjeldage peategelast vend Kasparit.

Ta on kloostri orbudekodus üles kasvanud noor mees, kes kuuleb hääli. Teda peetakse kurjast vaimust vaevatuks, aga kellelgi ei õnnestu kurje vaime temast välja ajada. Need tegutsevad päris omatahtsi ning kipuvad peale Kaspari ka teiste inimeste elu segama ja oma suva järgi suunama. Ja vend Kaspar peab siis kogu selle kirju kambaga kuidagi toime tulema.

See on mul kuidagi korduv teema, et ühes inimeses elab mitu inimest. „Õmblejannas” oli samuti üks selline tegelane, Jaan Jaanson, kes kannatas lõpuks isiksuse lõhestumise käes – temas oli ka mitu inimest koos.

Milliseid raamatuid Te ise lugeda armastate?

Ma loen tegelikult väga vähe. Tavaliselt töö pärast, näiteks Peter Swansoni „Kaheksat täiuslikku mõrva” tõlkides oli vaja läbi lugeda kõik kaheksa teost, kust tema täiuslikud mõrvad on võetud, et osata neid tekstis kirjeldada. Muidu eelistan eesti kirjandust, tõlkekirjandusest pigem vanemat, Shakespeare’ini välja. 21. sajandi angloameerika kirjandust vabatahtlikult ei puutu, kuigi ma seda kogu aeg tõlgin. (Võib-olla sellepärast ei puutugi.) Eesti kirjanikel on see eelis, et nad saavad kirjutada seda, mida ise tahavad. Kuna nad reeglina oma raamatutest ei elatu, siis ei ole neil vaja välja anda standardile vastavat toodet ja nende fantaasia saab vabamalt lennata.

Milliste Eesti kirjanike teoseid olete viimati lugenud?

Kõige viimati kindlasti Häniläse luulet. Varasemast tulevad meelde Eduard Vilde „Mäeküla piimamees”, Rein Raua „Päikesekiri” ja Andrus Kiviräha „Sinine sarvedega loom”, mis sattus minu kätte poja kohustusliku kirjandusena. Viimane pani mõtlema, et Kivirähk saab oma kõige ehedamal kujul olemas olla ainult Eestis ja mitte kusagil mujal. Ameerikas nuditaks ta ära, lõigataks stampide järgi formaati ja ta lakkaks olemast Kivirähk. Õnneks on ta meie oma.

Palun nimetage enda tõlgitud raamatute hulgast neid, mis on Teile endale kõige huvitavamad.

John Greeni „Katherine’ite küllus” oli vahva selle poolest, et seal pidi palju anagramme koostama. Lõikasin sõnu tähtede kaupa ruutudeks, ajasin ruudukesed segi ja moodustasin tähtedest uusi sõnu ja lauseid. Mulle meeldivadki pigem lõbusad, mängulised raamatud, kus on fantaasial rohkem tööd ja saab igasugu asju välja nuputada. Eugene Yelchini „Geenius laua all” oli ka tore, ühtaegu väga naljakas ja väga õudne. Seda tõlkides oli tunne, et tõlgin paralleelselt kahest keelest, inglise ja vene keelest, sest kõigile terminitele ja väljenditele tuli leida autentne nõukaaegne vaste.

Kuidas Teist kujunes kirjanik?

Ma ei tea, ma olen lapsest saadik kirjutanud. Teismelisena joonistasin koomikseid. Siis leidsin, et sõna on mõtte edasiandmisel salakavalam relv, ja jäin kirjutamise juurde. Noore täiskasvanuna avaldasin oma asju Põhjanaelas, avastasin interneti võlud ja riputasin oma jutte igasugustele veebilehtedele üles. 2011. aastal ilmus „Aloise”, kümme aastat hiljem „Õmblejanna”. „Vend Kaspar” on mu kolmas paberil ilmunud romaan. Kuna kirjutamine pole mu põhitöö, siis ma natuke kahtlen, kas ma olen kirjanik. Aga retsidiivne kirjutaja olen küll.

Pildil 1: Häniläne 9. novembril Võru Instituudis oma raamatut esitlemas. Foto Jan Rahman
Pildil 2: Eve Laur. Foto Urmas Alas