Kunagine Rae kultuurikeskuse administraator ja perenaine Virve Sepp on juba aastaid eakate vallaelanike hea haldjas, tugi ja eestvedaja. Möödunud novembris täitus tal 20. tööaasta Rae vallas ja
21. veebruaril tähistab see elurõõmus ja energiline daam oma 75. sünnipäeva. Rae Sõnumid tegi temaga sel puhul juttu: rääkisime elust ja südamelähedasest tööst. Virve nõusolekul sinatame.
Millisena mäletad oma lapsepõlve ja kooliaega? Milline laps olid?
Olen sündinud ja enamiku oma elust veetnud Eestimaa südames Paides. Kasvasin üles koos kolme õe ja ühe vennaga, kes oli meist kõige noorem. Tema järele tuli tihti vaadata, aga omad mängud tahtsid ju mängimist – nii mõtlesin välja igasuguseid nippe, kuidas saaks venna kõrvalt ka omi asju ajada. Praegugi veel meenutame vennaga neid aegu ja naerame koos minu krutskite üle.
Päevad olid mul kooliajal tihedalt täidetud nii, et tihtipeale õppisin öösiti – päeval ei olnud lihtsalt aega. Tegin kooli kõrvalt usinalt sporti ja olin sportvõimlemises, täpsemalt riistvõimlemises, rajooni meister. Lemmikud olid rööbaspuud ja poom. Käisin ka võistlustantsutrennis ja paralleelselt rahvatantsus – osalesime mitmel tantsupeol. Talviti meeldis väga uisutada. Linna liuväljal mängis muusika ja poisid kutsusid „tantsima“ – väga tore oli! Koolis tuli ka deklamaatorina üles astuda, mulle meeldis väga luuletusi lugeda ja neid aeg-ajalt ka ise kirjutada. Lisaks köitis mind kõik, mis seotud disaini ja sisekujundusega – kodus tõstsin muudkui mööblit ringi. Laulsin ka lastekooris, aga see ei pakkunud mulle suurt pinget. Kuigi kahel korral Tallinnas laulupeol käimine on siiani eredalt meeles.
Sinu tööelu algas samuti Paides?
Pärast kooli lõpetamist tahtsin minna edasi kehakultuuri õppima, kuid suure pere lapsena tuli teha praktilisem valik ja nii õppisin hoopis kaubandustehnoloogiks. Minu esimesed töökohadki olid kauplustes, hiljem töötasin tänapäeva mõistes personalijuhina ja andsin selle kõrvalt koolides kehalise kasvatuse tunde.
1991. aastal avasin Paide linnas esimese erakaupluse, mis alustas kangaärina, kuid laienes ajapikku rõiva- ja kübaraäriks. Oma poe kõrvalt kandideerisin ka Paide linna volikokku ja olin seal spordi- ja kultuurikomisjoni liige. Lisaks tegutsesin aastaid Paide Z-naisteklubis, olin aastakese ka klubi president.
Kuidas sattusid Rae valda? Oled siin nüüd ühtekokku tegutsenud 20 aastat. Millised tegemised selle aja sisse mahuvad?
Elu tõi mind Rae valda. Lapsed kasvasid suureks ja asusid pealinna õppima. Otsustasin nendega koos Paidest ära liikuda. Sain tööd Tallinnas ja lehekuulutuse peale leidsin linnalähedase elukoha Jürisse. Vallavalitsusse tööle kandideerides jäin silma tolleaegsele Rae kultuurikeskuse juhatajale Kristi Arule, kes kutsus mind sinna administraatoriks novembris 2005.
Kultuurikeskuses käis koos Memme-Taadi klubi, mida vedas siis Elviira Luur. Neil oli tihtipeale vaja ühe või teise asjaga abi ja nii ma sattusingi nendega koos tegutsema. Muuhulgas hakkasime eakatega näitemänge korraldama.
2014. aastast kandis näitering nime „VÕ-LU“. Lavastasime üheksa aasta jooksul kaheksa etendust, mida mängisime igal aastal eakate jõulupeol ja käisime ka külalisesinemistel. Väga menukas etendus oli „Miks merevesi on soolane“, suurepärase lavakujundusega. „Rae raadio naljaminutid“ oli tore tükk. Viimaseks jäi meil muusikal „Siin ja sealpool Sommerlingi“.
Näidendite lavastamise kõrvalt tundsin, et eakatega võiks veel midagi teha, et panna neid rohkem liikuma. Pakkusin välja tervisevõimlemise ja saal tuli huvilisi täis! Tuletasin meelde harjutused oma sportlasepõlvest, käisin end ka täiendamas. Oleme nüüd juba 18 aastat koos võimelnud – ikka on saalis 25 inimese ringis ja nende seas ka selliseid, kes algusest peale olnud. Käime eakatega veel kolmapäeviti ujumas ja vesiaeroobikat tegemas – varem näitasin ise harjutused ette, kuid nüüd jookseb trenniprogramm mugavalt telerist.
Kui kultuurikeskuse juhatajaks tuli tubli ja energiline Toomas Aru, määras ta mind maja perenaiseks. Tegin seda tööd suure rõõmu ja südamega, kuni tundsin, et on aeg anda teed tegusatele noortele. Mõtlesin vähendada koormust ja jääda pensionile. Kuid siis pakkus Rae sotsiaalkeskuse juhataja, et tegeleksin poole kohaga eakatega ikka edasi. Sotsiaalkeskuse töökas ja sõbralikus kollektiivis võeti mind ruttu omaks.
Memme-Taadi klubi on täna Sinu „lemmiklaps“?
Jaa, võib küll nii öelda. Mulle lihtsalt väga meeldib see töö, eriti eakate soe ja usalduslik suhtumine ja see, kuidas nad on mind nii omaks võtnud. Ütlevad, et „kui Sa pensionile jääd, siis meist saab“. Aga neil ei ole vaja selle pärast muretseda – ma ei taha veel koju jääda.
Memme-Taadi klubi käib regulaarselt koos, iga kord on meil kas huvitav esineja kutsutud või teeme muud põnevat – alati on kohal 40–50 inimest. Ekskursioonid on väga populaarsed, neil käime alati 50-kohalise bussiga.
Mis motiveerib Sind enim oma tööd jätkama?
Inimeste rõõm ja usaldus paneb mind liikuma – see, kui saan kellegi jaoks midagi head teha, nõu anda, kedagi aidata. Näen, kuidas nad tulevad nii rõõmsalt mu tundi – see teeb südame soojaks. Ootavad kohtumist minuga ja mina nendega.
Kas on mõni sündmus või saavutus, mis on eriliselt meelde jäänud?
Üheks suuremaks saavutuseks pean seda, et leidsin endas pealehakkamist ja julgust teha teoks oma idee ning asutada Paides esimene erakauplus. Poodi käis avamas esimene taasiseseisvumise järgne linnapea Jaan Rõuk, kes ütles, et „peame ikka aasta vastu linnarahva meeleheaks“ – aga tegelikkuses tuli neid aastaid 12.
Teise asjana tooksin välja kaks aastat tagasi Rae vallas alustatud eakate ukuleleansambli – see oli üks esimesi omataolisi Eestis, kui mitte täitsa esimene.
Milline on Sinu pere?
Mul on elukaaslane, kaks täiskasvanud tütart ja neli toredat lapselast: kaks poissi ja kaks tüdrukut. Kõik on sportlikud ja liikuvad. Rohkem aega nendega veedame koos suviti, aga alati koguneme ka sünnipäevadel. Tihti on siis kavas mõni tore viktoriin või muu mäng. Varem reisisime palju koos, nüüd veidi vähem.
Oled särtsakas ja täis tegutsemislusti. On Sul mõni salanipp, kuidas ka kuldses eas nii suurepärases vormis olla?
Salanippi ei oska jagada. Võib-olla on siin oma osa ka minu harrastustel. Näiteks käime mehega kalal. Ja teine suur huvi on meil Ameerika bussid – kuulume ka klubisse Fullsize, käime kokkutulekutel ja ekskursioonidel. Oleme osalenud ka busside sise- ja väliskujunduse võistlustel ja sealt auhindu võitnud. Suviti tegelen aga meelsasti aiandusega suvekodus Järvakandis.
Elu tõi Paidest pärit Virve 20 aastat tagasi Jürisse. Foto: Ruth Roht