Uus Rae noorsoopolitseinik: Kõik algab kodust, aga sõltub ühiskonna vaadetest

Alates 1.novembrist 2017 töötab Rae vallas noorsoopolitseinikuna Teili Piiskoppel, kellelt uurisime, et kas tänapäeva noorus on siis rohkem hukas kui vanasti. 

Millega olete varem tegelenud politseiridades töötades?

Asusin Politsei- ja piirivalveametis tööle kevadel 2014, kodakondsus- ja migratsioonibüroos. Olin vanem-spetsialist, tegelesin isikut tõendavate dokumentidega ja kõige muuga, mis nende saamise protsessi juurde käib. Jaanuaris 2015 leidsin kuulutuse noorsoopolitseiniku ametikohale Kuusalu vallas. Olles varasemalt mõelnud, et politseitöö tundub põnev ja elades Kuusalu külje all, pakkus see mulle huvi. Seda enam, et kuu varem asus minu kolleeg noorsoopolitseinikuna tööle Lasnamäel ning rääkis, mida see töö endast kujutab – laste aitamine, loengute läbi viimine, artiklite kirjutamine jne. Kandideerisin, läbisin kõrghariduse baasil politseilise täiendõppe ning nii ma seda tööd juba pea 3 aastat teengi – alates 01.11.2017 Rae vallas ja enne seda Aegviidu, Anija, Kuusalu valdades ja Loksa linnas. Seega sai minust (noorsoo)politseinik läbi juhuse, kuid öeldakse, et kõik juhtub põhjusega ja tunnen, et olen oma koha leidnud.

Kui palju tööd on tänapäeva noorsoopolitseinikul ja kas töö maht aasta lõikes on erinev?

Tööd on noorsoopolitseinikul piisavalt ja teinekord rohkemgi kui piirkonnapolitseinikul. See sõltub paljuski piirkonnast, sest erinevates kohtades on inimestel erinevad mured ning suurema rahvaarvu puhul ka rohkem probleeme. Võib öelda, et töö maht varieerub vastavalt hooajale – suvel võib rahulikum olla, sest lapsed on laagrites ja ei kohtu omavahel koolis, kus tihti on konfliktid kergemad tulema. Sügisel ja kevadel aga kasvab huvi erinevate ennetusloengute vastu, mis lisaks igapäevastele toimetustele (lähisuhtevägivalla juhtumid ja avaldused) töömahtu suurendavad. Aga kunagi ei saa öelda, et tööd ei ole ja ega ma oskakski „lihtsalt olla“.

Mida loete omal alal töövõiduks?

Sellega on nagu tihtipeale ikka, et tööle tulles arvatakse, et nüüd hakkab maailma parandamine pihta. Ka mina tahtsin nii mõelda, kuid üsna pea sai selgeks, et päris nii see ei käi. Minu jaoks on hästi siis, kui esma- või paarikordne alaealine õigusrikkuja mõistab, et ta on valesti käitunud ja rohkem tal probleeme ei teki. Või kui lastega pere lõpetab pärast sekkumist tülitsemise, olgu siis olukorrale lahendusi otsima asudes või eluteed eraldi jätkates. Positiivne on, kui ennetustööd tehes küsimusi esitatakse, järelikult hakatakse mõtlema ja analüüsima, mis suurendab lootust, et pahandustest hoitakse eemale. Suurim murekoht on abivajavad lapsed, nii need, kes ise korduvalt õigusrikkumisi toime panevad kui ka need, kel peres probleeme. Kui kuidagi oma tegevustega koostöös lastekaitsespetsialistidega nendeni jõuad ja suudad pidurdada või lõpetada nende ennast ja teisi hävitava käitumise, on kohe väga hästi. Olgu see aastas kasvõi käputäis lapsi.

Kas noorus on rohkem hukas kui paarkümmend aastat tagasi?

Paarkümmend aastat tagasi alustasin ise kooliteed ja saan öelda, et õigusrikkumised ei ole muutunud – kiusamine, vargused, lõhkumised ja sõltuvusainete tarvitamised olid siis, on nüüd ja küllap on ka edaspidi. Toimepandud süütegude hulga osas võrdlusmoment puudub, kuid mulle tundub, et kõige enam on muutunud ühiskond – seadused, väärtused, suhtumine, ootused. Varasemalt peeti paljusid tegusid „poisikeste“ ja „kasvatamatute laste“ tempudeks ning neile ei pööratud erilist tähelepanu või lahendati omakeskis. Politsei kaasati viimases hädas ja siis sooviti, et rikkuja saaks maksimaalse karistuse. Tänasel päeval on raha ja aja väärtus teine ning inimesed on tundlikumad nii oma vara kui minapildi suhtes. Palju pööratakse tähelepanu oma õigustele, unustades seejuures kohustused, nii ka noored. Teisalt aga ollakse mõistvamad ja tähelepanelikumad ning räägitakse ebakohase käitumise põhjustest ja otsitakse erinevaid lahendusi, olgu siis mittekaristuslikke või meditsiinilisi.

Ma leian, et kõik algab kodust, aga sõltub ühiskonna vaadetest, mis on ajas muutuvad. Nii võib juhtuda, et sama tegu ei ole homme enam nii tõsine kui täna ja sellisel juhul üks noor justkui on hukas, aga teine mitte.

Foto Rae Sõnumid