Sotsiaalteadlane Dagmar Narusson: kogukonna suhteid tasub arendada headel aegadel, et kriisis oleks lihtsam!

Dagmar Narusson on filosoofiadoktor, TÜ ühiskonnateaduste instituudi kogukonnatöö lektor ja sotsiaalteadlane, kelle peamiseks uurimisvaldkonnaks on kogukondade ja sotsiaalvaldkonna teemad. Ta on andnud välja raamatu „Lootuse hoidjale“ ja propageerib avatud dialoogi metoodikat, mille sisuks on teistsuguse või teistsugususe aktsepteerimine kohe ehk sel samal hetkel, kui kohtutakse nähtusega, mis on mingis mõttes võõras ja seda tehakse ilma hinnanguteta. Avatud dialoogi põhimõtetes rõhutatakse vajadust ka teisele inimesele vastata, sest inimese jaoks ei ole midagi kohutavamat kui vastuse puudumine.

Tere, Dagmar! Elame kiirete muutuste ja kriiside ajastul nii globaalses kui ka kohalikus mõttes. Kas sellised pingelised ajad ja sündmused on kogukondade vaates ühendavad või pigem eraldavad?

Kriisid mõjutavad meie igaühe elu ja muidugi mõjutavad kogukondi. Võib öelda, et väga suures mures ja kriisis suudavad inimesed kokku hoida ning üksteist aidata. Selle tunnistajaks me oleme ka olnud viimastel aegadel. Headust tuleb märgata. Headus on hindamatu. Ajaloost on teada, et kriiside aegadel on esile tõusnud vabatahtlikke, kes on väga kiiresti ja uskumatu pühendumisega hakanud teiste heaks tegutsema. Samas, kriisiaegadel juhtub igasuguseid asju. Ka selleks tuleb valmis olla, et juhtub ootamatuid asju inimeste vahelistes suhetes. Kogukonna inimeste vahel tasub suhteid arendada headel aegadel, et kriisis oleks lihtsam üksteise poole pöörduda.

Inimesed on väsinud piirangutest, pandeemia tõttu on häiritud tavapärane rutiin nii tööharjumustes, laste koolihariduse omandamises kui ka kultuuri tarbimises näiteks. Mis võiks olla need tegevused, mis aitaksid meil ühiskonnana taaskäivitada koos tegutsemise harjumusi?

Uued algused peaksid olema võimalikult reaalse elu lähedased. Keskenduda tuleb tugevustele, mis naabruskonnas elavatel inimestel on olemas ja tugevustele, mis on kogukonnas endas peidus. Me hakkame tihti otsima lahendusi väljast poolt ja ekspertidelt. Üks võimalus on hoopis otsida tugevusi meis endis. Cormac Russell (kogukonna arendaja) räägib kogukondade tervenemise hõlbustamisest öeldes, et vaja on märgata, mis toimib ja on juba olemas (edukogemuse uurimine). See võib vahel nii ootamatu olla, et ei tulegi selle peale, et tegemist on tugevusega. Russell tutvustab näidet, kus räämas ja mahajäänud rannast linnas oli saanud paik, kuhu keegi ei tahtnud minna ja mis tõmbas linna mainet alla. Kuid kui linna loomeinimesed ja kunstnikud ühel hetkel võtsid kätte ja tegid kogu jubedast rämpsust piraadilaeva rannaliivale, siis sai sellest vaatamisväärsus ja omaette reisisiht (ja muidugi sai rand puhtaks).

Võõra või tundmatu umbusaldamine on mingis mõttes väga eestlaslik, eks meie ajalugu on ka selleks andnud päris palju põhjuseid. Tihti kohtab eelarvamusi ja isegi põhjendamatut põlgust teiste kultuuride või tavade vastu, teistsuguse käitumise või teistsuguse olemise vastu. Kas olete teadlasena asja uurides leidnud lisaks sellise käitumise põhjustele ka mingi universaalse viisi, mis aitaks hoida meelt rohkem avatuna?

Jah, ootamatu ja teistsugune tekitab tundeid. Hirm, viha, põlgus on loomulikud tunded. Tundeid ei saa eitada. Teiselt poolt, me oleme inimesed ja meil on mõtlemisvõime. Me saame märgata oma tundeid ja saame pöörata tähelepanu oma käitumisele. Me saame mõelda, kas minus käivitunud reaktsioon mind tegelikult aitab. Mõtlemine on oluline. Teistsuguse käitumise ja teistsuguse olemisega kohtumise kohta on avatud dialoogi mõtlemisviisi arendajad kirjutanud häid põhimõtteid, mis on abiks (vähemalt mind aitavad). Kõigepealt peame me aru saama, et igaüks meist on alati kellegi teise silmis see „teine“. Alati! Ei ole võimalik, et kõik inimesed maapeal arvavad, et ma olen nende silmis „minu inimene“. Seega, kui ma tean, et alati on keegi, kes näeb mind teistsugusena, siis minus kasvab tolerantsus. Sest tean, kui raske on taluda, kui mind ei mõisteta. Ja suudan ette kujutada, kui halvasti teine end hetkel tunda võib, kuna teda ei mõisteta. 

Teine mõte – palju erinevaid vaateid, seisukohti ehk nö polüfoonia on loomulik. Me saame inimestena paremini hakkama, kui suudame taluda polüfooniat ja asetame erinevad vaated rahulikult üksteise kõrvale enne, kui neile reageerime. Samal ajal paneme tähele enda mõtteid ja ka enda sees olevaid erinevaid vaateid. See ei tähenda, et ma muudan oma seisukohti. Suudan taluda ebakindlust, et maailmas on palju vaateid. Muidugi, ka siis on piir rahuliku suhtluse ja vägivalla vahel. Kui on elu-surma küsimus või toimub kellegi tühistamine, siis on vaja vabaduse eest hoopis teisiti võidelda. Vabaduse eest seismise viise on erinevaid.

Traditsioonid on ühelt poolt midagi, mis ei muutu ka väga pika perioodi jooksul ja neid hoitakse vabatahtlikult au sees. Olgu see siis laulupidu, pühapäevane saunaskäik või pereretsept, mille järgi on mõnda rooga valmistatud mitmete põlvkondade vältel. Samas oleme jõudnud väga tehnitsistlikku ajastusse ja paljud rahvusromantilised tavad kipuvad unustusse vajuma. Kuidas hoida traditsioone elus nii, et järjest peale kasvavad põlvkonnad ka mõistaksid nende üle aegade ühendavat tähtsust ühiskonnale? Kas traditsioonid on tähtsad?

Minu silmis on tähendust kandvad lood ülitähtsad. Möödunud aastal kirjutasin raamatu oma vanaisast ja lugudest, mis mind saadavad. Traditsioonide hoidmise protsessi võiks saata head tunded. Kui me teeme midagi, mis meile meeldib, siis on ka teistel (noorematel) meiega koos hea neid tavasid järgida. Traditsioonide juures on olulised just lood ja tähendused. Kui me ise teame, mõtleme, järjest avastame, mida traditsioonid meie elule juurde annavad, siis on lihtsam neist rääkida. Peres ja kogukonnas saab traditsioone järjest juurde luua, neid ümber kujundada. Traditsioonid on seotud suhtlusega ja koos olemisega ning nende kaudu me kinnitame meie jaoks olulistesse suhete struktuuridesse kuulumist (rahvus, kogukond, suguvõsa, pere, klassikollektiiv jne).

Tänu internetile ja sotsiaalmeediale on kogu maailm justkui 24/7 ühenduses, kõik võimalik informatsioon on meil paari kliki kaugusel. Oma tundeid saab igaüks väljendada emotikonide abil ja reageerida ülikiirelt igasugustele sündmustele. Kõik on justkui super, aga mulle tundub, et see mugavus on pannud vohama totaalse pealiskaudsuse, mis kandub üle ka tavaellu. Kas kogukondade tulevik ja laiemalt igasuguse suhtlemise tulevik libiseb täielikult internetti?

Ma mõtlen nii, et nii nagu kogukonna avaldumise vormid on avardunud (huvipõhine kogukond, õpikogukonnad jne), nii avarduvad ka suhtlemiskanalid. Kuid inimesed vajavad tõelisi, sügavalt puudutavaid suhteid ja suhtlust. See jääb. Teisiti ei ole võimalik. Muidu jääb inimesesse tühimik või kasvab üksildustunne. Ma arvan, et loeb suhete kvaliteet ja loeb üksteise märkamine ning sügav kuulamine. Vähem tähtis on, kus see juhtub (netis, telefonis või silmast silma). Minu meelest on ülioluline, et laps, noor saaks kogemuse, kus keegi on tõeliselt märganud tema kui isiksuse unikaalsust ja tema olukorra unikaalsust ning pakkunud tõelist kuulamise kogemust. Kui see on olemas, siis see kogemus ei kao enam ära ja noor inimene teab, millist suhtlust ta tegelikult igatseb. See teema puudutas mu doktoritööd. Mu mure on pigem selles, et kas iga laps kogeb sellist tõelist kuulamist ja tema unikaalsuse märkamist (ilma hinnangute ja sildistamiseta).

Te olete avatud dialoogi praktik ja koolitaja, mida see metoodika endast täpsemalt kujutab?

Avatud dialoog on esiteks maailmavaade, väärtused ja põhimõtted, teiseks on ta vaimse tervise ning sotsiaalsüsteemi korralduse põhimõtete kogum (mida mõned riigid juba suudavad rakendada, kuid on maailmas uudne). Kolmandaks on ta metoodika, mis hõlmab konkreetseid tehnikaid, kuidas hõlbustajate/fassilitaatorite meeskond töötab võrgustikuga väga loomulikul viisil ilma valmis lahendusi andmata ja avatud dialoogi kaudu uudseid edasiminemise teid avastades. Minu jaoks on ta väga sügav maailmavaateline muutus, mida me väga praegusel ajal vajame. Avatud dialoog arendati välja nö lootusetute kriiside lahendamise vajaduse tõttu, kui selgus, et vaimse tervise süsteemis on ressursse vähe ja olemasolevad teenused ei aita. Avatud dialoogi üks põhimõtteid selgitab, kuidas ebakindlust tolereerida ehk taluda. Ja ebakindlust oleme me pidanud tolereerima viimased kaks aastat pidevalt. Avatud dialoogi seitsmest põhimõttest olen kirjutanud mõned artiklid, kel huvi, saab lugeda.