Rae noored osalesid rahvusvahelisel noortevahetusel Itaalias

Kas kogukond sünnib ainult siis, kui inimesed räägivad sama keelt, jagavad sarnaseid väärtusi või tunnevad üksteist juba varem? Või võib kogukond tekkida ka täiesti võõraste inimeste vahel? Just nendele küsimustele otsisid vastuseid kuue riigi noored Itaalias Erasmus+ noortevahetusel CON.CER.T. Lisaks Eestile olid kohal noored Ungarist, Hispaaniast, Curaçaolt, Leedust ja Itaaliast. Eestit esindasid Rae valla noored Brigitta Lohk, Cäroli Hallang, Karel Tiido, Karl Stefan Kivistik ja Rebeka Nõlvak.

Projekti lähteidee oli lihtne, kuid sügav: teater võib õpetada meid olema kogukond. Kui inimesed jagavad ühist ruumi ja aega, kuulavad üksteist ning võtavad ühiselt vastutuse selle eest, mis nende vahel sünnib, tekivad usaldus ja päris kohtumised. Selle nädala eesmärk oli kogeda, kuidas teater aitab luua sidemeid ka inimeste vahel, kellel puudub ühine keel.

Me ei õppinud pähe valmis teksti ega harjutanud ette kirjutatud rolle. Vastupidi – kogu lavastus kasvas välja meie endi improvisatsioonidest, kohtumistest ja igapäevastest harjutustest.

Alguses jalutasime vaikselt läbi ruumi, õppisime märkama teisi inimesi ja liikuma nii, et kõik jagaksid ühist lava. Järk-järgult muutusid harjutused keerulisemaks. Kõndimisest said juhuslikud kokkupõrked ja neist emotsionaalsed tülid. Igaüks pidi vaidlema oma emakeeles. Sõnu mõistmata oli kõigil selge, kes on vihane, kes pettunud või kes soovib leppida. Õppisime märkama hääletooni, kehakeelt, pilkkontakti, vaikust ja rütmi. Need väljendavad sageli rohkem kui ükski lause.

Üks meeldejäävamaid hetki oli täiesti uue laulu loomine. See sündis ühisest improvisatsioonist, kus silp silbi haaval pakuti erinevaid häälikuid, millest kujunes terviklik meloodia. Mõne päeva pärast oskasid kõik seda laulda, kuigi keegi ei saanud sõnadest aru. Sellest sai üks meie ühine keel.

Alles projekti lõpu poole mõistsime, et kõik harjutused olid olnud osa suuremast tervikust. Meid juhendanud lavastaja ja näitleja Alessandro Sanmartin oli küll kohale tulnud üldise visiooniga, kuid etendus sündis meie endi panusest. Päevade jooksul tehtud harjutused muutusid märkamatult stseenideks. Palju jäi ruumi improvisatsioonile ka etenduse ajal. Olemas oli tegevuste järjestus, kuid mitte kindel stsenaarium – lõplik tulemus sündis päriselt selles hetkes.

Päevad lõppesid refleksiooniga. Arutasime kogetut ja andsime sellele pealkirja. See aitas mõtestada õpitut ning märgata, kuidas meie grupp muutus iga päevaga avatumaks ja ühtsemaks.

Õhtud jätkusid Erasmus+ projektidele omaselt kultuuriõhtutega, kus iga riik tutvustas oma traditsioone, muusikat, tantse, mänge ja toitu. See kinnitas sama mõtet, mida kogesime ka teatris – erinevused muudavad ühise kogemuse huvitavamaks ja rikkamaks.

Nädala kulminatsiooniks oli etendus. Ka seekord ei olnud tegemist tavapärase teatriga. Publik seisis keset lava ja tegevus toimus nende ümber, kõrval ja vahel.

Publikule räägiti lugusid ja lauldi unelaule keeltes, mida nad ei mõistnud, ning õpetati ilma ühegi sõnata selgeks ühine tants. Inimesed õppisid vaatamise, kuulamise ja teiste jälgimise kaudu. Igaüks sai otsustada, kas jääda kõrvaltvaatajaks või liituda tegevusega.

Kui projekti alguses oli küsimus, kas on võimalik luua kogukond võõrastest inimestest, siis nädala lõpuks ei tundunud see enam teoreetilise küsimusena. Olime selle ise läbi elanud. Ühine kogemus ei sündinud seetõttu, et oleksime olnud sarnased, vaid hoopis seetõttu, et õppisime erinevusi usaldama. Me ei hakanud rääkima sama keelt, kuid õppisime üksteist siiski mõistma.

Me alustasime umbes kolmekümne veidi argliku noorega, kes üritasid olla laval võimalikult silmapaistmatud ja seadsid kahtluse alla iga veidra ülesande, mida neil laval teha tuli. Lõpuks olid nad kasvanud kogukonnaks, kes võttis ühise laulu omakeskis üles ka siis, kui juhiseid selleks ei antud.

See oligi kogu projekti kõige olulisem õppetund. Kogukond ei teki ainult ühisest keelest, rahvusest või taustast. Vahel piisab sellest, et inimesed on valmis üksteist kuulama, jagama ühist ruumi ja astuma koos tundmatusse. Teater oli selleks lihtsalt vahend. Tegelik lavastus sündis aga inimeste vahel.

Fotod: Rae noortekeskus