Mis on Eesti mõistes kohalik toit?

Inimesed huvituvad üha enam oma toidukorvi päritolust ning see on hoogustanud n-ö kohaliku toidu liikumist arenenud riikides. Ka eestlased eelistavad kodumaal valmistatud tooteid – Toiduliidu korraldatud viimase uuringu põhjal saab öelda, et üle poolte vastanutest pidas oluliseks tarbida just eestimaist toodangut.

Eesti väikest pindala silmas pidades tekib aga tihti küsimus: mis siis ikkagi on kohalik?

Kas üksnes Eesti piiridest pärit toit või ka see kõhutäis, mis kasvas meie piirist paarikümne kilomeetri kaugusel Lätis, kuid millest on maitsva lõppsaaduse meie maitse-eelistusi silmas pidades valmistanud kodumaa töökäed? Kas paarsada kilomeetrit eemal kasvanud looma liha on vähem kvaliteetne ja maitsev? Mille poolest erineb Valgas kasvanud tomat mõnikümmend meetrit üle piiri kasvanud punapõsksest köögiviljast?

Kui me vaatame, kui kaugelt rändavad meieni hommikusöögiks söödavad õunad, kohvi ja apelsinimahl, siis ei asu keegi kahtlema nende toodete tervislikkuses ega püüa arvutada kilomeetreid, mis tuli toidul läbida meie toidulauale jõudmiseks. Kui aga räägime näiteks lihast, mille tooraine on tihti vähem kui tunni kauguselt meie toredate lõunanaabrite juurest siia jõudnud, et kohalikud töömesilased sellest maitsva vorsti või šašlõki saaksid valmistada, siis ühtäkki puhkeb kirglik diskussioon.

Kujutage ette kauget Austraaliat, mis on oma pindalalt pea sama suur kui terve Euroopa.

Austraalias peab riigi kirdeosas kasvanud banaan reisima ligi 3000 km enne, kui jõuab riigi kaguosas asuva Tasmaania saare elanike toidulauale. Suure lombi taga on aga tehtud arvutused, mis näitavad, et keskmiselt rändab toit ühest riigi otsast teise, tootjalt inimese toidulauale 2500 km.

Kui nüüd endid sellistesse mastaapidesse sättida, siis oleks ka Hispaanias kasvanud ja kasvatatud toit meie jaoks justkui kohalik. Maailmas on püütud kehtestada erinevaid mõõtmeid kohaliku toidu defineerimiseks, kuid päris ühtsele arusaamale pole keegi jõudnud.

Mina teen ettepaneku usaldada Eesti toidutööstuseid, kes pakuvad kohalikele tarbijatele alati parimat kvaliteeti. Seda isegi siis, kui tooraine pärineb naaberriigist – kvaliteedis allahindluseid ei tehta ning iga eestlane saab nautida kohaliku toodangu näol vaid parimat.

Toidutööstustes töötavad meie naabrid, laste koolikaaslaste vanemad, sõbrad, emad, isad, vennad ja õed, kes hoolitsevad eestlaste endi maitse-eelistusi ja traditsioone silmas pidades meie kõhutäie eest.

Seepärast kutsun teid, armsad Eesti inimesed, ostma poest sini-must-valge lipumärgiga tooteid. Rahvusvärvidest koosnev märk aitab eristada Eestis valmistatud tooted importtoodetest ning on kindel kvaliteedimärk, mille taga seisavad tuhanded kohalikud töökäed.

Sirje Potisepp
Toiduliidu juhataja

 

Arvamused: mis on teie jaoks kohalik toit?

Mari Kartau, kunstnik, kuraator, kunstiteadlane

Üldiselt ma ei kuulu nende inimeste hulka, kes aina toidu peale mõtlevad. Ühtepidi on küll õige, et oled see, mida sööd, teistpidi oled ka see, mida mõtled. Kui liiga palju toidu, selle kasulikkuse ja kahjulikkuse ja trendikuse ja ei tea veel mille peale mõelda, siis ei jää mälumahtu targemateks mõteteks.

Aga kui juba küsite, siis kui üldse mingi aspekt on minu jaoks oluline, siis on see toidu kohale toomisega tekitatud ökoloogiline jalajälg. Seega, mida lähemalt, seda parem. Aga samas veetakse ju ka meie Eesti toit kõigepealt kuskile ladudesse (suurem jagu on vist siin meie vallas) ja siis jälle poodidesse tagasi sinna, kus ta toodeti või kasvatati (mis ei ole kindlasti meie vallas). Nii et suurt vahet ei ole. Seega saan ma olla kindel, et kohalik on ainult oma aiast võetud õun või till või porgand või mis iganes kellelgi seal kasvab. Minu kollane kass eelistab ka kohalikku toitu, kõik, mis liigub ja on temast väiksem (peale siilide), pistetakse pintslisse.

Vladimir Kunitsõn, SK Fortuna ujumistreener ja Tallinna Ülikooli ujumisõpetaja

Kohalik toit on minu jaoks meie looduses kasvatatud toiduaine, mida on kasvatatud nn puhtalt ja ei ole lisatud meeletult säilitusaineid, et transportida tuhandeid kilomeetreid. Kuid kasvatatud puhtalt ei tähenda, et see on nn mahe toit. See on lihtsalt meie Eesti põldudel ja laudas normaalsetes tingimustest kasvatatud. See on kindlasti maitsev ja lõhnab toidu moodi.

Piret Hallik, Vaida kooli direktor

Minu arvates teeb toidust kohaliku toidu just eelkõige see, et see on Eestimaa pinnal kasvatatud ning võimalikult vähese kunstliku abita. Kodumaiste toodete ja väljastpoolt Eestit sisse toodud toiduainete vahe on märgatav ja tuntav. Eriti tuntav ja tajutav on see siis, kui oled ise kasvatanud näiteks erinevaid aed- ja köögivilju, marju ja puuvilju. See maitseelamus, mida saad näiteks enda kasvatatud aiasaaduste näol, on kirjeldamatu. Eks sama kehtib ka liha- ja kalatoodete kohta. Poelettidel olev kaubavalik on külluslik, kuid palju olemasolevast toodangust on ikkagi kunstlikult kasvavatud ja ka sageli mitte just kodumaa pinnal. Ostes kohalikku toitu panustame loomulikult rohkem tervisliku eluviisi väljakujunemisele. Paraku on aga kodune toodang märkimisväärselt kallim kui import. Nii paljudki pered lähtuvad eelkõige oma pere sissetulekust ja seetõttu ostetakse ikka välismaist, kuna see on palju odavam…

Aarne Vesi, hobifotograaf

Minu jaoks tähendab kohalik toit eelkõige Eestis kasvanud heast ja paremast kohapeal toodetud toitu. Olgu selleks siis parajalt magus maasikamoos, Rõngu pagaripoe ahjusoe rukkileib või isa-ema tehtud hapukurgid. 

Suve teine pool on ses mõttes minu eriline lemmik – järjest valmivad kõiksugu marjad nii metsas, rabas kui ka aias. Teede ääres müüvad inimesed enda kasvatatud aiasaadusi. Kui hea on sel ajal Võrumaale sõites vahepeal üks peatus teha ja tubli inimese käest karbitäis imemaitsvaid aiamaasikaid või mõned päris porgandid teele kaasa osta... 

Laiemas plaanis ei lõppe kohalik toit minu jaoks veel kohe Läti piiriga. Kui suvel Valmieras tuttavate juures käime, pakutakse seal täpselt sama maitsvat toitu kui näiteks Hiiumaal tädi juures. On oma aia kurgid, tomatid, kartulid, naabri käest saadud sealihatükk ja sauna peale üks külm Aldarise õlu, mis annab õhtule juurde sellise... kerge Läti maitse  :-)  

See kohaliku toidu kuma hakkab minu meelest kaduma kuskil Läti-Leedu piiri kandis. Sealt edasi tundub juba, et toidul oleks nagu vähe teine mekk man. 

Maie Vahl, Memme-Taadi klubi juhatuse liige

Küsimusele, milliseid toiduaineid meie pere eelistab, vastan, et kohalikke. Mina kui üheksa lapselapse vanaema leian, et olen õnnelik nähes last võtmas koduaiast peenralt maasikaid, porgandeid, herneid jne. Ka õunad, pirnid, ploomid – võibolla veidi väiksemad kui poeletil importkaubad, kuid tean, et pole kasutatud mürkkemikaale, mis õrna tervist rikub. Loodan, et nii ei kogu noor organism soovimatuid kemikaale ja on tugevam suurena. Niisugused on soovid. Tavaelus tuleb toidukott ikka suurest kauplusest. Oma on lihtsalt selle lisa.

Raivo Mihkelsoo, Patika küla elanik

Kohalik toit on ikka toit, milline on valminud kohapeal ja tavamõistes kohalikest toorainetest, millised on üles kasvatatud samas piirkonnas, kus valmistatud toitu pakutakse. Samas kohalikuks võib ka pidada teistes Eesti piirkondades kasvatatud tooraineid, sest nad on ikkagi meie maal-riigis kasvanud ja meie inimeste hoolt ja armastust kasvamisel tunda saanud. Kohalik toit on maitselt alati parem, juba sellepärast, et teame tema päritolu. Kohalikust toorainest valmistatud toit ja veel kaunis looduslikus kohas, kus saab rahulikult istuda ja nautida loodust või siis pakutud miljööd nautides ja olla oma mõtetes seal, kus tavaliselt inimene ei saa või sattu tihti olema. Sellistes tingimustes toit maitseb ka eriliselt ja keegi ei pane pahaks, kui toit on kallim või pole isegi kombekohaselt pakutud või serveeritud.

Kohalik toit, kohalikust toorainetest valmistatuna ja siis veel kohapeal manustades, looduskaunis kohas ja veel olles koos sõpradega, mida sa siis veel mõtiskled võõramaistest toitudest ja traditsioonidest, lihtsalt hea ja mõnus olla, muidugi oleneb samuti, kelle seltskonnas olla ja kes on sinu kaaslane või kaaslased, sellest sõltub kindlasti ka toidu maitse. Suuremalt jaolt inimene sööb esialgu silmadega ja alles hiljem lülitub ennast maitsmise peale ja alles hiljem mõtleb rahast, kui on tegemist kohaliku toiduga või eriroaga.

 

Fotod: Signe Heiberg, Astra Teras