Lembit Uibopuu – Vaida Raamatukogu lugeja juba 40 aastat

Lembit Uibopuu (89) on Vaida elanik ja igapäevane külaline Vaida raamatukogus. Kohtume natuke enne lõunast aega Vaida raamatukogus, kus härrasmees käib igapäevaselt lehti lugemas, arvutist uudiseportaale uurimas või muid huvitavaid asju lugemas. Lembit on Vaida raamatukogu lugeja olnud pea 40 aastat.

Tere Lembit, raamatukogu prouad räägivad, et oled juba aastaid igapäevane raamatukogu külastaja, kelle järgi võib kella õigeks sättida. Mis sind raamatukokku toob?

Tere jah, olen küll. Ega mul kodus ka palju raamatuid jätkub, aga siit leiab alati midagi sellist, mida koduriiulist ei leia. Peamiselt loen ikkagi vanu filosoofilise sisuga teoseid, esimese vabariigi aegseid ajalooraamatuid ning muud taolist. Valikuliselt muidugi, on mingid oma lemmikud ja lemmikautorid, aga näiteks Hans Kruusi ma väga ei salli. Ajalooga on meil üldse natuke selline lugu, et igal ajastul on seda väänatud vastavalt võimule ja siiani segadust palju.

Juturaamatuid ma väga ei loe, luulet vahel. Luulest meeldib Under või Anna Haava näiteks ja pigem eelistan vanemat põlvkonda selles žanris. Lugema õppisin suhteliselt varakult, kuskil 4-aastaselt ja peamiselt ajalehe abil. Esimene raamat, mille lugesin oli Jaan Lattiku “Reis pühale maale” ja selle lugesin läbi enne kooli minekut. Seal oli palju pilte ja kaarte, need olid põnevad uurida.

No eks selle ajalooga on nagu mu kunagine ajalooõpetaja kokku võttis kenasti, et erinevad uurimused loovad erinevaid teooriaid ja lõpuks muutub üks populaarseks või enim levinuks ja selle järgi enamus joondub.

Ma arvan, et arhiivides peaks olema materjale piisavalt, et neid asju selgeks saada. Aga eks kõike proovitakse ju alati paremana näidata kui see ehk päriselt on olnud. Mulle meeldivad inglaste kirjutatud ajaloo uurimused ja käsitlused, viimati lugesin Ribbentropist nende kirjutatud raamatut. Seal oli ainuüksi viidetele pea 50 lehekülge, selline põhjalik.

Sain aru, et kasutad siin ka arvutit, kas õppisid kuskil kursustel seda?

Arvutiga puutusin kokku juba TPI ajal, 1970-ndate lõpus kui arvutid olid juba olemas, aga need olid sellised toa suurused masinad. No ja eks mu arvuti kasutamise eesmärgid on ka tänaseks palju muutunud ning masinad arenenud. Mäletan, et ülikoolis pandi meid näiteks hoopis arvutiga mingeid tehteid läbi tegema, nüüd on see pigem uudiste jaoks, vähemalt mina kasutan seda nii.

Nõukogude ajal oli palju kirjandust ja autoreid keelatud, tänasel päeval naljalt sellist asja ette ei tule.

Ma ei ole ei pioneer ega komsomol olnud ja sellist propaganda maitsega literatuuri pole lugenud ja mind pole see kunagi huvitanud. Olin muuseas sõjaväes ajateenijana peale väljaõppe läbimist tööl raamatukogus. Seal tohtis käia kohapeal raamatuid lugemas, laenutamist ei toimunud. Ja uusi raamatuid tuli kogusse harva, pigem mõned jätsid enda raamatuid kui erru läksid. Seal sattus näppu näiteks 1936. aasta ensükopleedia, kus polnud veel paljusid asju ja tegelasi maha tõmmatud või välja jäetud. Hilisemates versioonides juba oli. Sõjaväes lugesin palju ka venekeelset kirjandust.

Ja mis praegu pooleli on?

Eesti Kirjandus, 1926. aasta väljaanne. Selle on kokku pannud vana vabariigi aegne Eesti Kirjanduse Selts ja sain selle siitsamast Vaida raamatukogu juhataja Reeda käest lugemiseks. Lugemine on mälule ja vaimule hea.

Tänud Lembitule meenutuste ja raamatukogu kogemuste eest!

Fotol: Lembit Uibopuu