„Kauni kodu 2026“ võiduaia perenaine: „Meie aed on kodune ja mitmekesine paik, kus igal alal on oma roll“

Rae valla heakorrakonkursi „Kaunis kodu 2026“ individuaalelamute kategoorias tunnistati parimaks perekond Niliski avar ja mitmekülgne koduaed Pirita jõe kaldal Veskitaguse külas. Rae Sõnumid tegi juttu võiduaia perenaise Helen-Margit Niliskiga tema aiandushuvist, koduaia rajamisest ja selle erilisusest.

Kuidas ja millal algas teie huvi aianduse vastu?

Aianduse huvi on mul olnud juba lapsepõlvest, kuid siis köitis mind eelkõige köögiviljakasvatus. Mulle on alati meeldinud taimi ise seemnest ette kasvatada ja jälgida nende kasvamist. Ka oma kodu rajamisel oli esimene suurem ettevõtmine kasvuhoone ja põllumaa. Ilutaimedest mul siis veel palju teadmisi ei olnud.

2020. aastal läksin naabri soovitusel Räpina Aianduskooli, et köögiviljakasvatuse kohta rohkem teada saada. Õpingute käigus avastasin aga enda jaoks ka iluaianduse ning samal aastal rajasin oma esimesed lillepeenrad. Sellest ajast on huvi erinevate taimede vastu aina kasvanud.

Kuidas teie aed alguse sai ja kui kaua olete seda kujundanud? Mis teid selle loomisel kõige enam inspireeris?

Meie aia lugu algas 2014. aastal krundi ostmisega. Esialgu oli seal ainult võsa ja aiaks kujunemine on võtnud aega pea kümme aastat. Kõige enam on inspireerinud meid ümbritsev loodus. Elame Pirita jõe kaldal ning meie krundil kasvab väike kasesalu, mis annab paigale erilise ilme. Olen püüdnud kujundada aeda nii, et see sobituks selle keskkonnaga ega võtaks looduselt tema ilu ära. Mulle meeldib, et meie aias on koos nii lillepeenrad kui ka veidi vabamad, looduslikumad alad.

Kuidas kirjeldaksite oma koduaeda – milline on selle stiil või meeleolu? Aed on ka päris suur, kui suur on hooldatav ala täpsemalt?

Kirjeldaksin meie aeda kui kodust ja mitmekesist paika, kus igal alal on oma roll. Meil on koos nii igapäevaseks kasutamiseks mõeldud köögiviljamaa, kasvuhoone kui ka lillepeenrad, mis pakuvad silmailu. Aed ei ole ainult vaatamiseks, see on osa meie igapäevaelust ja tegemistest. Lisaks taimedele on siin viljapuud, marjapõõsad, laste mänguala ja kanad, kelle eest hoolitsemine on suuresti laste ülesanne. Mulle meeldib, et aed ei ole ühes stiilis, vaid muutub ja areneb kogu aeg. Kevadel alustavad õitsemist tulbid ja teised sibullilled, suvel pakuvad rõõmu erinevad püsikud ning sügisel annavad aiale värvi puud ja põõsad.

Meie krunt on 2,2 hektarit, millest umbes kolmveerand on hooldatav ala. Nii suure aia puhul on minu jaoks oluline, et kõik ei oleks liiga rangelt planeeritud – peab jääma ka ruumi avarusele ja looduslikele aladele.

Milline on teie lemmikosa aiast ja miks? Milliseid taimi või kujunduselemente peate oma aias kõige erilisemaks?

Mul on raske välja tuua ainult üht lemmikosa aiast, sest erinevatel kohtadel on meie jaoks oma tähendus. Kõige rohkem hindan siiski jõeäärset ala koos kasesaluga, kuna seal on kõige rohkem tunda selle paiga ilu ja rahu. Need vaated olid ka üks põhjus, miks tahtsime, et loodus jääks aeda kujundades oma kohale alles.

Palju rõõmu pakuvad mulle ka lillepeenrad, eriti kevadine tulpide õitsemine ning suvised liiliad ja püsikud. Samuti on minu jaoks olulised kasvuhoone ja köögiviljamaa, sest mulle meeldib ise perele toitu kasvatada.

Meie aia erilisus ei peitu võib-olla ühes kindlas taimes või kujunduselemendis, vaid selles, kuidas erinevad osad kokku sobivad — hoolitsetud aiaosad, tarbeaia praktilisus ja olemasolev loodus.

Kui palju aega keskmiselt kulub aia hooldamisele, näiteks nädalas? Kas keegi on nende tööde juures abiks ka?

Aia hooldamisele kuluv aeg sõltub väga palju aastaajast. Kevadest sügiseni on aias peaaegu iga päev midagi teha – kord on vaja külvata, istutada ja rohida, siis jälle kasta, hooldada või mõnda kohta ümber kujundada. Täpset tundide arvu on raske öelda, sest aed on saanud meie igapäevaelu osaks ja tihti lähen lihtsalt korraks õue ning need hetked kasvavad märkamatult pikemaks.

Minu jaoks ei ole aiatöö siiski kohustus, vaid pigem puhkus ja viis ennast laadida.

Aia eest hoolitsen peamiselt mina, aga kindlasti ei ole see ainult minu töö. Abikaasa aitab väga palju – tema hoolitseb muru niitmise, trimmerdamise, suuremate aiatööde ja tehniliste tegemiste eest ning aitab erinevate ehituslike lahendustega. Kui mul tuleb jälle mõni uus idee ja on vaja näiteks uut peenrakasti või mõnda muud praktilist lahendust, siis aitab tema selle alati teoks teha.

Millised on olnud suurimad väljakutsed aia kujundamisel või hooldamisel?

Kõige suurem väljakutse on kindlasti olnud nii suure aia rajamine ja selle eest hoolitsemine, eriti seetõttu, et aega kipub alati väheks jääma. Kuna alustasime täiesti nullist, tuli kõike samm-sammult õppida – millised taimed meie aeda sobivad, kuidas erinevaid alasid kujundada ja kuidas leida tasakaal ilu ning praktilisuse vahel.

Aianduse juures olen õppinud, et kõik ei õnnestu alati esimesel korral. Mõni taim ei pruugi sobivas kohas hästi kasvada, mõni idee vajab ümbertegemist ning vahel tuleb lihtsalt kannatlik olla.

Samas on just need katsetamised ja õppetunnid aia loomise juures ühed kõige põnevamad osad. Iga aasta toob midagi uut ning ka ebaõnnestumistest saab midagi õppida.

Kas ja milliseid plaane või unistusi on teil veel oma aia edasiseks arendamiseks?

Ideid ja unistusi aia edasiseks arendamiseks on alati. Tegelikult ongi aia juures kõige toredam see, et see ei saa kunagi päriselt valmis, kuna alati tekib mõni uus mõte või koht, mida tahaks veel täiendada.

Mõned suuremad ideed on mul juba peas olemas, kuid millal need täpselt teoks saavad, on raske öelda. Aias ei pea kõike korraga tegema ja mulle meeldib, kui mõtted saavad rahulikult küpseda ning aed areneb omas tempos.

Kuidas teie aed „Kauni kodu“ konkursile sattus – kas kandideerisite ise või esitati teid kandidaadiks?

Meie aeda ise konkursile ei esitanud – selle mõttega tuli meie juurde Veskitaguse küla külavanem Kristlin, kes meid „Kaunis kodu“ konkursile kirja pani.

Olen talle selle eest väga tänulik, sest ausalt öeldes ei oleks ma ise ilmselt kunagi julgenud oma aeda konkursile esitada.

Oma kodu ja aeda nähakse ju iga päev ning võib-olla ei osata enam märgata kõike seda, mis aastate jooksul on loodud ja kujunenud. Seetõttu oli väga armas, et Kristlin meie aeda märkas ja leidis, et see väärib konkursil osalemist. 

Miks võiksid inimesed julgemalt oma aeda või naabrite ja tuttavate koduaedu konkursile esitada?

Arvan, et inimesed on oma aia ja koduga nii harjunud, et ei oska seda enam alati kõrvalt vaadata. Meie jaoks on see igapäevane elu, aga teistele inimestele võib mõni lahendus, idee või lihtsalt aia olemus hoopis teistmoodi silma jääda.

Konkursil osalemine ei tähenda kindlasti seda, et aed peaks olema täiuslik või valmis. Igal aial on oma lugu ja just see teebki need huvitavaks. Mõnikord piisab sellest, kui keegi teine märkab ja julgustab.

Seetõttu tasub julgelt esitada nii enda kui ka naabrite või tuttavate aedu, kuna vahel näevad teised meie loodud ilu paremini kui me ise.

Kas teil on mõni soovitus neile, kes unistavad kaunist aiast, aga ei tea, kust alustada?

Alustada tasub rahulikult ja väikeste sammudega. Ei pea kohe kõike valmis tegema. Oluline on leida oma stiil ja mitte karta katsetada.

Loodus annab tegelikult väga hea suuna kätte. Tasub märgata, milline on olemasolev keskkond, ja lasta aial sellega koos areneda.

Fotod: erakogu