Jutud “Positiivseks 60 minutiga” etendusjärgsest vestlusringist

Jüri raamatukogus toimus 27. aprillil pärast teatrietendust vestlusring „Positiivseks 60 minutiga“, kus emeriitprofessor Voldemar Kolga kõneles asjadest, mis aitavad suurendada õnnetunnet. Avaldame positiivse psühholoogiaga tegelenud emeriitprofessori vastused kõige nõudlikumatele küsimustele, mida etendusjärgsetes vestlusringides publik küsis.

Mida teha olukorras, kus mitte midagi positiivset näha ei ole?

Kõik tuleb inimese peast. Meie aju ei ole selline, et see peegeldaks reaalsust ainult üks ühele. Meie aju ei ole nagu fotoaparaat. Ta on loova iseloomuga. Ajus toimubki illusioonide loomine. Võibolla Eesti inimese üks häda ongi selles, et ta tahab reaalsuses kinni olla. Peegeldada seda, mis on, aga peegeldada seda veel halvemini, kui seda on tegelikkus. Aga fantaasia tuleb käima lasta, asju juurde mõelda. Positiivsus on see, mida saame ise luua, välja mõelda. Inimene on üheltpoolt küll ratsionaalne, aga samas ei saa ka eitada, et meis istub sees irratsionaalsus. Optimistid on tavaliselt suurema irratsionaalsusega. Me keegi ei ole kogu aeg ratsionaalne, sest ilma irratsionaalsuste on elu vilets. Me kõik teeme aeg-ajalt selliseid kummalisi asju. Vaadake kas või kunstnikke, ei ole nii, et nad joonistavad mingit selgepiirilist maja. Igasuguseid muid asju teevad. Lähevad üldse ära sellest reaalsusest. Kunstnikud loovad mingeid ettekujutlusi, võib öelda ka, et mõtlevad välja. Sellega tulebki kaasa selline julgem olek. Positiivsust ei saa kellelegi kaela määrida. See ei ole lihtsalt võimalik. Aga mõned inimesed lihtsalt haaravad, nad on avatumad.

 Aga mida siis teha, kui on hästi halb olla?

Kui on hästi halb olla, siis üks hea asi on keskkonda muuta. Miks inimesed reisivad? Eesti inimene tunneb end siin halvasti, näiteks, siin on külm. Positiivsed psühholoogid on leidnud, et eriti tähtis on oma reisi planeerimise faas. No valid Tenerife, hea soe koht, aga tegelikkuses võid seal Tenerifel sattuda võibolla tuulte kätte. Põhjaosas võib olla väga tuuline, mis saab teatavaks alles kohapeal, aga õnnelikuks teeb sind reisi planeerimine. Siis, kui sa mõtled enne reisi, kuidas seal on, mis asjad seal juhtuvad. Õnnelikuks teeb see, mis on sinu peas, mitte reaalsus. Reaalsus teeb harva õnnelikuks. Reaalsus on harva parem sinu fantaasiast. Mul endal on ammu idee sõita Iraani. On olemas selline portaal „See you in Iran“ ja mul on kohalikust iraanlasega juba tutvus. See teebki meele heaks, et Iraani reis seisab veel ees. Kütan ennast üles, mõtlen välja muinasjutulist maailma. Ronald Ingleharti juhtimisel on uuritud maailma erinevate riikide subjektiivset heaolu ja väärtusi. Selgus, et sissetuleku suurus on positiivselt seotud heaolutundega, aga teatud piirini ainult. Teatud piirist suurem raha ei tooda enam suuremat õnnetunnet. Mul on tunne, et Eesti läheneb kiiresti selle piirini. Arvan, et just sellepärast räägitakse uutest väljakutsetest, kuna ei teata, mida edasi teha. Inimesed tunnevad, et suurem sissetulek ei anna midagi, kõik oleks nagu saadud. Mida nüüd edasi teha. Ronald Inglehart ütleb, et kui materiaalsed asjad on olemas, siis tuleb hakata mõtlema eneseväljendusele, mida ma õieti tahan teha. Tuleb leida enda nägu! Muide, Ameerikas ei küsita, kui tuttavaks saadakse, et mis tööd sa teed. Seal küsitakse, mis on su hobid. Hobi räägib sinu vaimsetest huvidest, kalduvustest, mis sul on. Minul on eneseväljendus seotud reisimisega. Näiteks maja ehitamine pole olnud minu tee. Vaimsed otsingud, millega käib koos positiivsed suhtumised, on betoonist olulisem.

Üks targem inimene tegi mulle selgeks, et ma olen positiivsest psühholoogiast täiesti valesti aru saanud. See ei tähenda õpitud pimedust. Tegelikult on tuum hoopis selles, et sa fikseerid negatiivse sündmuse ära, aga sa ei ketra seda ringiratast. Ketrad ringiratast pigem positiivseid asju, aga negatiivsed jätad ketramata. Kas on nii?

Positiivne psühholoogia tekkis ligikaudu 25 aastat tagasi. Positiivse psühholoogia looja on Martin Seligman, juhtiv ameerika psühholoog. Nagu paljud asjad tekivad reaktsioonina millelegi, siis ka positiivne psühholoogia tekkis reaktsioonina psühholoogiale, mis rääkis puudustest, hädadest, häiretest. Mõeldakse, et psühholoogi juurde sellepärast, et mul on mingi häda. Kogu psühholoogia ongi olnud ja on ka praegu kiivas puuduste peale. Igaühes võib leida mingi puuduse või häire ja psühholoog tegelebki sellega. Aga positiivne psühholoogia rõhub tugevustele. Et igal inimesel on mingid tugevused. Ma olen samuti positiivse psühholoogia koolitust läbi viinud ja kui ma küsin, mis on teie tugevused, siis see küsimus alguses ehmatab. Kust ma tean, mis tugevused mul on, aga kui inimesed hakkavad mõtlema, siis igaüks võib öelda, mis on tema tugevused. Nõukogude ajal, kui ma õpetasin arengupsühholoogiat, siis ma mõtlesin välja sellise termini nagu proteesipsühholoogia. Et ma võtan kõik omadused ja ma parandan neid. Joonistusoskus, matemaatikaoskus jne… ja ma saan selliseks keskmiseks inimeseks, mida kultiveerib samuti meie kool. Positiivne psühholoogia on vastupidi, mis tugineb tugevustele. Mõtle, mis on sinu tugevus ja arenda see välja, näiteks kehalised või vaimsed oskused. Üks Gruusia skulptor on öelnud, mis on inimese elu eesmärk. Alguses hakkab ta käima, siis jooksma, aga peamine on see, et me tahaksime lennata. Seda võib võtta kujundlikus võtmes. See õhku tõusmine on meie unistus. Unistused ja nende suunas liikumine on inimese sisse programmeeritud. Samas pessimist ei julge unistada lendamisest. Kõige hullem asi inimese jaoks on tema hirmud. Hirm on selline emotsioon, mis surub teda kokku. Ta ei suuda edasi liikuda. Kui sa kardad, siis sa muutud pisikeseks ja kui sa oled mittehirmunud, siis sa muutud positiivseks, suureks ja „laiaks“. Emotsioonid tulevad välja. Eestlaste jaoks, kes on nagunii väike rahvas, on väga halb, kui muutume pisikesteks, hirmunuteks. Mida positiivses psühholoogias aga eriti rõhutatakse ja mida meil on vähe, on tänulikkuse teema. Tänamine on kristliku kultuuriga seotud. Me peame olema tänulikud jumalale. Kuna meil on uskumist väga vähe ja kristlik kultuur õpetab olema tänulik, siis on meil raske tänulik olla.

 Korteriühistu esinaine, pensionär andis linna kohtusse, et linn rajas mänguväljaku maja juurde. Mida siin positiivset näha?

Need inimesed ise kaevavad endale auku. Väga ebainimlik tegu. Mida ma tahaksin rõhutada on see, et alati on oluline osata end kehtestada. Kui ma leian, et on vaja, tuleb ära teha. Poliitikast võib leida samuti sellist tegutsemist. No kui on vaja hoida eelarve tasakaalus, siis eelarve peab tasakaalus olema. Kõik. On mingid jäigad printsiibid, need tunduvad olema julmad, aga hiljem rahvas tänab. Mida psühholoogia õpetab, on see, et kõik asjad on vastuolulised. Isegi negatiivsetel asjadel võib olla positiivne külg. Negatiivne võib pöörduda positiivseks.

 Signe Heiberg