Eesti elul on eeliseid

Lagedil elab üks omamoodi perekond. Lätlannast ema ja eestlasest isa kohtusid Ameerika Ühendriikides ülikoolis õppides. Ühine kodu rajati Eestisse, vahepeal elati neli aastat koos lastega Belgias ja nüüd on viieliikmeline seltskond end sisse seadnud Lagedil. Rae Sõnumid käis Gunda Tirel, Toomas Tirsil ning nende lastel Nilsil (19), Elsal (17) ja Martal (11) töörahva pühal – see tundus olevat ainumõeldav päev, kui kogu pere korraga koos on – külas. Põhijutt keerles selle ümber, kus on parem elada – Brüsselis või Eestis?

Diplomaadina leiba teeniv Toomas peab olema valmis iga kolme-nelja aasta tagant välisriiki tööle minema. Aastatel 2009–2013 oli perepea välislähetuses Euroopa Liidu nõukogu juures Brüsselis, kaasa tuli kogu pere. Lapsed asusid õppima Euroopa Kooli ja selle juures asuvasse lasteaeda.

Kui sinnamaani rääkis Gunda lastega kodus läti ja Toomas eesti keeles, siis Brüsselis tuli võsukestel kiiresti uute oludega kohaneda. Väliskeskkond on Euroopa mitteametlikus pealinnas pantsus- ja flaamikeelne, õppetöö käis aga inglise keeles.

Alla 12aastased ei tohi Belgias üksinda ringi liikuda

Toona neljane Marta ning Nils ja Elsa said inglise keele kiiresti suhu. Martal vajas järeleaitamist hoopis eesti keeles lugemine. „Alguses oli raske õppetöös brittide ja iirlastega ühel tasemel püsida. Umbes poole aasta pärast tundsin end palju kindlamini,“ meenutab Nils. Martal aitasid lasteaias kohaneda pikemalt seal käinud Eesti ja Läti eakaaslased, kes vajadusel ka n-ö tõlketeenust pakkusid.

Lasteaed ja kool tegutsesid ühes hiigelsuures kompleksis ning õppetöö kestis kella nelja-viieni. Kolmapäevad olid lühemad. Päeva venitasid just pikemad vahetunnid, mis möödusid valdavalt õues liikudes. Järelevalvet teostasid eraldi inimesed, õpetajad said keskenduda põhitööle.

Kui Rae vallas tuleb ja läheb juba enamik esimese klassi õpilasi kooli iseseisvalt, siis Belgias ei tohi alla 12aastased lapsed üksinda ringi liikuda. Kuna Nils oli just saanud 12, võis ta nooremad õed näpu otsa võtta ja koos koju tulla. „Paljudel minu klassikaaslastel võttis aastajagu aega, et end linnaruumis üksinda mugavalt tunda. Mina olin sellega Eestis juba harjunud,“ lausub Nils.

Seda luksust, et lapsevanem võib suvalisel hetkel kooliuksest sisse astuda, Brüsselis polnud. Territoorium oli ümbritsetud kõrge aiaga ja väravast kaugemale lapsevanemal asja polnud. Koolibussid tõid lapsed hommikul kooliterritooriumile ja võtsid sealt õhtupoolikul uuesti peale.

„Kuna tunnid lõppesid kõikidele enamjaolt ühel ajal, ootas parklas umbes 50 bussi. Koolibussi sisenedes kontrolliti alati reisijaid nimekirja alusel ja pandi kirja, kes lapsele vastu tuleb. Kui kedagi peatuses vastas ei olnud, viidi laps kooli pikapäevarühma,“ selgitab Nils. „Kui keegi sõber tahtis pärast kooli mulle koolibussiga iseseisvalt külla tulla, tuli selleks eelnevalt avaldus teha.“

Rae valla koolides võtab huvi- ja spordiringide rohkus silme eest kirjuks

Brüsselis polnud tavaks telefoni teel lastega seotud kiireloomulisi kooliasju korda ajada. Kõneriist võis hääletul kujul koolikotis küll olla, kuid selle kasutamisele vaadati koolis viltu. Telefoni peeti segavaks asjaoluks.

Kui Rae valla koolides võtab huvi- ja spordiringide rohkus mõnel pool silme eest kirjuks ning vaba koha leidmisega üldjuhul raskusi pole, siis 3000 õpilasega Euroopa Koolis oli seis palju keerulisem. Huviringide korraldamisega tegeles lapsevanematest moodustatud organisatsioon, valik oli piiratud ja seetõttu täitusid grupid kiiresti. Lihtne polnud ka lähikonnast tegevust leida, kuid süsteemi tundma õppides ja Brüsselis pikemalt elanud inimeste abiga leidsid Nils, Elsa ja Marta endale sobiva koolivälise tegevuse.

Lapsevanemad hoolitsesid ka koolibussi ja koolitoidu eest, mille eest tuli eraldi maksta. Kuna koolisöögi päevane maksumus oli neli eurot ja selle kvaliteet jättis soovida, pakkis Gunda lastele iga päev toidu kaasa.

Perepea välislähetuse lõppedes oli kõigi kindel soov Eestisse naasta. „Tahtsime tagasi tulla, et juuri sügavamale mulda ajada,“ kinnitab Toomas. „Nägime Belgias lapsi, kes on sinna väiksena kolinud või pikalt elanud ning kelle jaoks Eesti on kujunenud vanaemariigiks, kus saab sugulastel külas käia ja head toitu süüa.“

Gunda asus tööle SA Innove PISA testide peaspetsialistina ja ta tegutseb ka Jüri gümnaasiumi hoolekogus põhikooli lastevanemate esindajana. Nils jätkas haridusteed Inglise kolledžis, mille ta eelmisel aastal lõpetas. Kõige raskem oli tal enda sõnul kohaneda matemaatikaga, sest selle õppeaine tase on Eestis võrreldes Belgiaga märkimisväärselt kõrgem. Harjutamist vajas ka eestikeelsete kirjandite kirjutamine.

„Belgias on õpilastel oluliselt suurem valikuvabadus õppeainete osas,“ ütleb Gustav Adolfi gümnaasiumi 10. klassi lõpetav Elsa. „Põhimõtteliselt koostab viimastes klassides õpilane oma tunniplaani ise.“

Talisuplus Pirita jões

Jüri gümnaasiumi 5. klassis õppiv Marta lisab, et kodutöid antakse Eestis teha rohkem. „Belgias polnud algklassides tunniplaan nii kindlalt paigas kui Eestis. Täpsest tegevusest sain tihtipeale teada alles hommikul kooli jõudes,“ võrdleb Marta.

Elu Eestis ja Lagedil on palju mõnusam, kinnitab perekond ühest suust. Lapsed saavad vabalt jalgrattaga ringi sõita ja ka poes käimine on alaealistel oluliselt lihtsam. Nimelt saab Belgias kaupluses ostu eest pangakaardiga tasuda, kui summa on vähemalt kümme eurot ning sularahaautomaadist saab kaardiga kätte minimaalselt 20 eurot. Karastavast suplusest lugu pidavad Gunda ja Toomas hindavad kõrgelt võimalust end ka külmal ajal lähedalasuvas Pirita jões vette kasta. Pealinnaga aitab ühendust hoida sujuv rongiühendus.

Toomas, kes on praegu seotud Eesti Euroopa Liidu eesistumise programmiga, peaks graafiku kohaselt järgmisel aastal taas välislähetusse minema. Siis võetakse kaasa ilmselt ainult pesamuna Marta. Nils ja Elsa jäävad iseseisvat elu nautima.

Andres Kalvik

Foto Andres Kalvik

Eesti-Läti perekond oma Lagedi-kodus: Elsa (vasakult), Toomas, Nils, Marta ja Gunda.

Foto: Andres Kalvik