40 aastat kooliõpetajana – Eve Mölsi lugu

40 aastat tagasi oli teine riigikord ja suurem osa õpetajaid kuulas riigi esindajaid vaikides, aga mõtles teisiti, oma arvamust ei avaldatud, meenutab tänavu 40 aasta tööjuubelit tähistav Vaida põhikooli õpetaja Eve Möls.

Kui Eve Vaida kooli õpetama tuli, õppisid Vaida koolis eesti ja vene õppekeelega lapsed paralleelklassides. „Kool oli kodumajandi šeflusalune ja igal sügisel käisid õpilased peete või porgandeid kahel nädalal igasuguse ilmaga korjamas. Töö oli vaja teha ja palju ei virisetud,“ nopib Eve Möls killukesi minevikuradadelt.

Vanasti ei olnud koolikoti raskus mingi probleem

Kui tuua välja erinevusi tänapäeva ja 40 aasta taguse mineviku vahel, siis vanasti kirjutasid õpilased tundides palju rohkem. „Õpetajate koormus vigade parandamisel oli mahukam võrreldes praegusega,“ meenutab Vaida põhikooli kõige pikema staažiga õpetaja. Ka tänapäeval aktuaalne koolikoti raskuse probleem polnud vanasti üldse teema. „Vajalikud õppevahendid

tuli kaasa võtta ja ega õpilased ei nurisenud,“ kõneleb Eve. No muidugi on tänasel päeval klantspaberil õpikud ja tööraamatud ka raskemad. Tihti tuleb kaasa võtta huviringideks vajalikud tarbed, mis annavad koolikotile raskust juurde. „Kuid tänasel päeval tuuakse ka suur osa õpilastest kooli autodega või siis liigutakse kevaditi ja sügiseti ise jalgrattaga, nii et praktiliselt kantakse rasket koolikotti siiski vähem kui vanasti, sest varem kanti suuremalt jaolt koolikotti ise ja liiguti kooliteel jalgsi.“

Eve neljakümnesse tööaastasse mahub juba mitme põlvkonna eluteele ettevalmistamine. Ta on märganud, et muutused õpilastes on toimunud füüsilises vastupidamises ja praktilise töö tegemise oskuses, mille põhjuseks on kodumasinate laialdane kasutuselevõtt. Varem olid lapsed rohkem loodusega sõbrad. „Kahjuks on vähenenud praeguste õpilaste kokkupuude loodusega: tuntakse vähe meie metsade taimi, linde,“ kõneleb sadu õpilasi eluteeks ettevalmistanud õpetaja. Kuid nüüd on jällegi õpilased suhtlemisel täiskasvanutega tunduvalt avatumad ja julgemad kui varem. Ja üks asi, mis muutumatuna püsinud, on see, et lapsed on siirad, täis õhinat uut ja huvitavat vastu võtma ning teotahtelised. 

Eve meenutab, et kõige teravamalt on tal meeles õpilastega toimunud muutused ajast, mil oli 90ndate keskpaik. See aeg tõi kaasa uue aja negatiivsed ilmingud: suitsetamise, ebaõpilasliku sõnavara, sodimised seintele. Hakkas välja paistma majanduslik ebavõrdsus õpilaste riietuses. „Vaida põhikoolis andis sel ajal tunda ruumikitsikus ja oluliste ruumide puudumine (söökla, spordisaal, poiste tööõpetuse ruumid).“

Õiged õpetajad teevad aga vaatamata ruumikitsikustele alati oma tööd vastutustunde ja südamega. Eve leiab, et kui rääkida kutsumusest, siis nende perre on õpetajapisik tugevasti sisse pugenud. „Seda ka mu vennale ning õele, kes samuti on õpetajakutse omandanud. Järjepidevus kestab, sest mu tütar õppis lasteaiaõpetajaks,“ kõneleb Eve, kes alustas kooliõpetajana juba enne, kui erialase hariduse omandas.

Käia tööl selleks, et elada

Eve ei ole pidanud tööd koolis lihtsalt õpetamiseks. „Arvan, et inimene käib tööl selleks, et elada,“ mõtiskleb Eve oma tööaastatele mõeldes. Seda vaimses mõttes. „Suhtlemine kolleegidega, pidev eluga kursisolek ja arenemine koos õpilastega aitavad end elus hästi tunda.“ Õpetaja töö on küll pingeline, aga teiselt poolt emotsionaalselt vahelduv ning tihti rõõmsaid südamlikke hetki pakkuv. „Et elada, selleks ongi vaja olla pidevas muutumises ja tegevuses,“ leiab nii õpetaja, klassiõpetaja kui ka õppealajuhatajana töötanud Eve.

Kuid ikkagi, kas õpetaja kutsumusega sünnitakse, või õpetajaks õpitakse? „Kindlasti peab olema tahe töötada õpetajana. Minu puhul on neist kolmest kõike, aga tahtest üksi jääb siiski väheseks. Loomuomaselt olen rahulik, tasakaalukas, empaatiavõimeline – seega sünnipäraselt eeldused kaasa saadud.“

Signe Heiberg

Foto: Rae Sõnumid

Õpetaja Eve Möls mullu kevadel Nuti-Mati Harjumaa finaali võistlust jälgimas Vaida koolis