Stipendiumi pälvinud õpetaja Kaija Seepter: „Füüsika aitab mõista, kuidas elekter„töötab“ ja miks taevas tähed paistavad“

Järveküla kooli õpetaja Kaija Seepter pälvis põhikooli reaalainete õpetajate stipendiumi tunnustusena oma pühendunud töö eest. Tänavu esmakordselt välja antud stipendiumile kandideeris 136 õpetajat üle Eesti, kellest tunnustuse pälvis 21. Stipendiumiga märgatakse õpetajaid, kes suudavad sütitada õpilastes huvi matemaatika, loodusteaduste ja tehnoloogia vastu. Rääkisime Kaijaga õpetajaametist, imelisest füüsikast ja muustki.

Palju õnne stipendiumi saamise puhul! Mida tähendab Teie jaoks selline tunnustus?

Aitäh! See tunnustus valmistab mulle suurt rõõmu ning kinnitab, et füüsika ja teiste reaalainete õpetamine põhikoolis on oluline ja märgatud. Tajun seda eelkõige usaldusena – usaldusena minu töö, pühendumuse ja valitud tee vastu. Ühtlasi kaasneb sellega vastutus hoida ja edasi arendada noorte huvi reaalainete vastu ning näidata, et füüsika ei ole midagi kättesaamatut ega hirmutavat.

Miks otsustasite just füüsikaõpetaja ameti kasuks – kas see oli teadlik valik juba varakult või pigem kujunes ajas nii?

See ei olnud algselt teadlik plaan. Kooliajal tundsin end küll kindlamalt loodus- ja reaalainetes, kuid õpetajaks saamine kujunes pigem elu käigus. Füüsikani jõudsin samm-sammult, alustades teiste loodusainete õpetamisest. Just see teekond on aidanud mul paremini mõista õppijate hirme ja ootusi ning leida viise, kuidas füüsikat neile arusaadavalt ja toetavalt lahti seletada.

Kui kaua olete õpetajaametit pidanud? Kas kogu aeg Järveküla koolis?

Õpetajatööd olen teinud alates 2010. aastast ning füüsika õpetamiseni jõudsin 2020. aastal. Järveküla kooliga liitusin 2016. aastal, mil kool oma uksed avas, ning olen sellest ajast alates siin töötanud. Aastate jooksul on koolist saanud minu jaoks midagi enamat kui lihtsalt töökoht. See on kujunenud toetavaks ja inspireerivaks keskkonnaks ning tunnen, et olen endiselt õiges kohas.

Juba kooli loomisel seati eesmärgiks reaal- ja loodusteaduste ning tehnoloogia teadlik väärtustamine. Üheksa aasta jooksul oleme seda sihti järjekindlalt hoidnud ja arendanud ning täna kajastub see selgelt ka õppekavas. III kooliastmes on loodud lisatunnid, mis võimaldavad loodusainete sügavamat ja mõtestatumat õppimist.

Eriti uhked oleme 8. klassi FüKe tundide üle. Need on füüsika ja keemia ühised lisalaboritunnid, kus õpilased saavad õppida väiksemates rühmades, katsetada, uurida ja kogeda, et füüsika ja keemia ei ole pelgalt teooria, vaid elusad ja põnevad teadused. Selline areng on olnud võimalik tänu koolikultuurile, kus koostöö, katsetamine ja õppijakesksus on päriselt väärtustatud.

Füüsikat peetakse sageli keeruliseks aineks. Mis aitas Teil sellest hirmust üle saada ning kuidas annate sama kindlust edasi ka oma õpilastele?

Minu jaoks aitas kõige rohkem arusaamine, et füüsika ei ole pelgalt valemite päheõppimine, vaid eelkõige maailma ja selle toimimise mõistmine. Sama mõtteviisi püüan edasi anda ka oma õpilastele. Eksimine ja küsimine on õppimise loomulik osa ning kui õppija ei tunne survet „kõike kohe osata“, kaob ka hirm.

Samas on oluline olla aus: füüsikas ei saa päris ilma valemiteta. Need on tööriistad, mis aitavad nähtusi kirjeldada ja selgitada. Kui aga valemid seostuvad arusaamise, katsete ja eluliste näidetega, muutuvad need õppimise loomulikuks ja loogiliseks osaks.

Milliseid võtteid või nippe kasutate, et muuta füüsika eluliseks ja arusaadavaks?

Seon füüsikat teadlikult igapäevaeluga, olgu selleks elektriarved, liiklus, nutiseadmed või kosmos. Kasutan õpetamisel praktilisi katseid, simulatsioone ja digivahendeid ning annan õpilastele võimaluse ise uurida ja avastada. Füüsika muutub arusaadavaks siis, kui see on kogetav. Näiteks arvutasime hiljuti koos õpilastega, kui suurt rõhku avaldavad õpetajate autod maapinnale.

Mis Teid õpetajatöös kõige rohkem innustab ja motiveerib?

Mind innustab õpetajatöös kõige rohkem õppijate areng ja need hetked, kui „lamp läheb põlema“. Kui näen, et õpilane, kes alguses füüsikat kartis, hakkab küsima ja arutlema, kinnitab see tunnet, et teen õiget asja. Väga motiveeriv on ka koostöö kolleegidega – teadmine, et töötan meeskonnas, kus jagatakse samu väärtusi ja ühiseid eesmärke.

Millised on Teie hinnangul suurimad väljakutsed tänapäeva õpetaja töös?

Tänapäeva õpetaja töö on väga mitmekesine ja nõuab pidevat kohanemist. Suurim väljakutse on hoida
tasakaalu – olla õppijatele olemas, kuid samal ajal hoida ka iseennast. Üha olulisemaks muutub vaimse heaolu toetamine nii õpilaste kui ka õpetajate puhul ning siin on väga suur roll toetaval koolikultuuril.

 
Kas õpetajatöös on olnud mõni eriline hetk või õpilase tagasiside, mis on Teile eriti südamesse läinud?

Aastate jooksul on olnud mitmeid hetki, mis on meelde jäänud, ning üks neist juhtus alles hiljuti. Liikusin koos meie kooli keemiaõpetajaga õpetajate tuppa, kui koridoris tuli meile vastu 8. klassi õpilane, kes hüüdis üle koridori: „Näe, keemia ja füüsika – minu top kaks!“ Arvestades, et selles vanuses ei ole noored tavaliselt just reaalainete õppimisest vaimustunud, valmistas see hetk suurt rõõmu ja kinnitas, et oleme õigel teel.

Millised tegevused või hobid aitavad Teil pärast tööpäeva „akusid laadida“?

Pärast tööpäeva aitavad mul akusid laadida eelkõige liikumine ja koos veedetud aeg perega. Väärtustan väga ka kultuurisündmusi, nagu kontserdid, teatrietendused ja näitused, mis pakuvad vaheldust ja uusi mõtteid. Lisaks meeldib mulle lugeda, sest lugemine aitab mõtteid korrastada ning tööpäevast teadlikult välja lülituda.

Kui peaksite selgitama, mis on füüsika inimesele, kes pole sellest midagi kuulnud – siis kuidas seda hästi lihtsalt ja lühidalt teeksite?

Füüsika on elu meie ümber. See aitab mõista, miks maailm toimib nii, nagu ta toimib. Miks asjad liiguvad, kuidas elekter „töötab“ ja miks taevas tähed paistavad.

Järveküla kooli loodusainete ja matemaatika ainevaldkonna juht, füüsikaõpetaja Kaija Seepter. Foto: Anno Proosvelt