Kuldmedalistid seostavad tulevikku Eestiga

Jüri Gümnaasiumi 21. juunil toimuval lõpuaktusel ulatatakse heade õpitulemuste eest kuldmedal kuuele säravale noorele inimesele. Aliise Sikk, Emili Nilender, Sandra Villemson, Elisabeth Tomingas, Henrik Hinn ja Rasmus Kalkun kinnitavad, et kavatsevad haridustööd jätkata Eestis ja eriala valikul usaldavad nad tulevikutrendide asemel sisetunnet.

Rae Sõnumid uuris kuldmedalistidelt, kas järjest rohkem arvutiusku pöörduvad eestimaalased hakkavad füüsilisest tööst võõrduma ja millele nemad Rae vallas tähelepanu pööraksid.

Teist aastat järjest jättis koolielule jälje COVID-19 pandeemia. Kui palju piirangud ja kaugõpe teie õpinguid mõjutas?

Aliise: Distantsõppega harjusin ära päris kiiresti, sest kujunes välja uus rutiin. Küll aga oli keeruline kaugõppest välja tulla ja tavapärase rütmi peale tagasi minna oma õpingutega.

Emili: Mul oli sellel perioodil keeruline leida piir koolitööde ja vaba aja vahel. Eriti raske oli õppida reaalaineid. Tundsin puudust õpetaja ja klassikaaslaste toest. Sain küll õpingutega hakkama, kuid kindlasti eelistan kontaktõpet.

Rasmus: Minu hinded ei kannatanud kaugõppes ja lünkasid teadmistes ma samuti ei tunne. Küll aga märkasin, et mulle sobib füüsiliselt koolis käimise rituaal. Kodus õppides oli mul raske motiveerida ennast õigel ajal ülesandeid tegema.

Elisabeth: Võrreldes esimese kaugõppeperioodiga, teadsin juba, mida ja kuidas võiks korraldada. Kaugõpe oli minu jaoks ideaalne viis iseenda aja peremees olla, mida alguses väga nautisin. Piirangute karmistudes tekitas pidev samasuguses keskkonnas viibimine tüdimust ja nördimust, et gümnaasiumikogemus ei saa nii väga täiuslik olla, sest puudub otsene kontakt paljude klassikaaslaste ja õpetajatega. Õpingute poole pealt mõjutas distantsõpe kindlasti kõige rohkem matemaatikat, sest tihtipeale oli keeruline endas leida motivatsiooni teemasid korralikult läbi mõelda ja ülesandeid teha. Samas, humanitaarainetes (eriti eesti keeles ja kirjanduses) hakkasin enda kirjapandut põhjalikumalt analüüsima.

Sandra: Piirangud ja kaugõpe ei mõjutanud minu õpinguid väga palju. Alguses oli harjumatu ja kohati raske, aga uue olukorraga kohanesin kiiresti ja mul tekkis oma rutiin ning tänu sellele õppisin aega paremini planeerima.

Henrik: Kaugõppega kohanemine nõudis aega. Minu õpingud kestsid tavapärasest kauem ja pidin rohkem pingutama. Eelistan kontaktõpet, sest tunnid klassis on produktiivsemad ja teadmised lihtsamini omandatavad.

Millal hakkasite kuldmedalile mõtlema ja kui suurt lisapingutust see teilt nõudis?

Aliise: Gümnaasiumi alguses ei tahtnud ma tekitada endale lisapinget medalite sihtimisega. Siiski, pärast põhikooli kiituskirjaga lõpetamist hakkas kummitama mõte jätkata samas rütmis ka gümnaasiumis. Lisapingutus on säärastes olukordades ikka aeg-ajalt vajalik, sest kõigil tuleb ette motivatsioonipuudust ja tavalisest pisut suuremat väsimust. Oluline on mitte alla anda!

Emili: Esimest korda mõtlesin kuldmedalile juba pärast põhikooli lõpetamist, kuid ma ei seadnud seda endale eesmärgiks. Küll aga nõudis lisapingutust uurimistöö ning 12. klassi õppeaasta lõpp, kui nägin, et kuldmedali saamine on vägagi reaalne.

Rasmus: Aprillis, kui õppetöö hakkas läbi saama, sest kaalusin, kas soovin kirjutada eesti keele tunnis veel ühe kirjandi, et kursuse hinnet tõsta. Tuli välja, et see ei oleks mõjutanud kuldmedali saamist. Seega jätsin kirjutamata ja lisapingutust ei kaasnenud.

Elisabeth: Mõtlesin kuldmedali võimalusele juba 10. klassi alustades, kuid sisemiselt otsustasin, et ma seda endale otseseks eesmärgiks ei sea. Mida aeg edasi, seda enam sai selgeks, et mul võib selleks võimalus tekkida. Otsustasin 12. klassis matemaatikale ja füüsikale tavalisest rohkem tähelepanu suunata.

Sandra: Medali saamisele ei ole ma otseselt mõelnud, sest see ei olnud gümnaasiumisse astudes minu eesmärk. Soovisin lihtsalt õppida positiivsetele hinnetele. Kuldmedal tuli mulle üllatusena, see ei nõudnud minult suurt lisapingutust.

Henrik: Kuldmedalile hakkasin mõtlema 11. klassi lõpus, mil uurimistöö sai tehtud väga heale tulemusele. Siiski ei muutunud see minu jaoks põhieesmärgiks, vaid võtsin seda kui lisaboonust. Mõte kuldmedalist oli kindlasti motiveeriv, kuid väga suurt lisapingutust see ei nõudnud. Peamine eesmärk oli püsida kogu aeg järjel ja õppeainetest aru saada.

Kus koolis ja millisel erialal kavatsete õpinguid jätkata või võtate hoopis aastase pausi, et maailmas ringi vaadata?

Aliise: Mul on plaan jätkata õpinguid sügisel Tartus Maaülikoolis veterinaarmeditsiini erialal. Maailmas ringi vaadata kavatsen ka kindlasti, aga seda juba kooli kõrvalt ning võimalusel ka selle raames.

Emili: Hetkel ei oska ma veel täpselt öelda, milline näeb välja minu järgmine aasta. Vaheaastat ma võtta ei tahaks ning ilmselt jätkan õpinguid mõnes Eesti ülikoolis. Kindlasti tahan ennast proovile panna ja maailmas ringi reisida.

Rasmus: Kavatsen minna Tartu Ülikooli, eriala ei ole veel valinud. Kaalun kolme eriala vahel: matemaatika, filosoofia või füüsika, keemia ja materjaliteadus.

Elisabeth: Hetkeseisuga on mul välja mõeldud mitu plaani. Esimene neist on jätkata õpinguid mõnes Tallinna kõrgkoolis arhitektuuri erialal. Tagavaravariantide hulka kuulub ka võtta vaheaasta, minna tööle ning samal ajal välismaal reisida. Eks elu näitab, milline plaan päriselt käiku läheb.

Sandra: Kavatsen õpinguid jätkata Tallinna Tehnikaülikooli majandusteaduskonnas. Suur soov on seal õppida rakenduslikku majandusteadust, sest hetkel pakub see mulle kõige rohkem huvi. Kuid on ka teisi erialasid, mis tunduvad põnevad ning millele kavatsen kandideerida.

Henrik: Olen sihiks võtnud jätkata õpinguid Tallinna Tehnikaülikoolis rakendusfüüsika erialal. Loodan saada uusi teadmisi tehnoloogias ja omada laiapõhjalist maailmapilti.

Kui palju uurisite eriala valikul tulevikutrende või langetasite valiku suuresti isikliku eelistuse põhjal?

Aliise: Minu eriala valik on langetatud täielikult isiklike eelistuste ja unistuste põhjal. Minu puhul kehtib see, et oma kutsumust tuleb otsida lapsepõlve huvide seast.

Emili: Hetkeseseisuga pole ma veel ühtegi otsust langetanud, kuid ilmselt teen selle ikka isikliku eelistuse põhjal. Minu jaoks on oluline tegeleda sellega, mis päriselt huvi pakub.

Rasmus: Valin eriala täielikult isikliku eelistuse põhjal. Vastasel juhul ei oleks võimalik seda igapäevaselt õppida. Ma ei taha tahtlikult õnnetu olla.

Elisabeth: Olen pikka aega mõelnud arhitektuuri eriala peale, sest tunnen, et olen piisavalt reaal- ja humanitaarainete inimene, et just sellist universaalset eriala edasi õppida. Öeldakse, et arhitektiamet on justkui doktoriks õppimine, selleks õpitakse terve elu ja just sellist ametit ma endale soovin. Kindlasti mõjutas minu valikut ka see, et arhitektuuris on meeletult palju võimalusi edasi arenemiseks ja õppimiseks. Seega, tõotab tulla põnev ja väljakutseterohke aeg!

Sandra: Eriala valikul ei uurinud ma tulevikutrende, vaid langetasin valiku isiklike huvide põhjal. Minu jaoks on oluline, et eriala mulle päriselt meeldiks ja huvi pakuks.

Henrik: Füüsika on mind alati huvitanud ja füüsikaga oleme kõik igapäevaselt seotud. See on tulevikuteadus, sest paljud eluvaldkonnad tuginevad füüsikale. Loodan, et saadud teadmistega on võimalik tulevikus anda oma panus globaalsete probleemide lahendamisse.

Sirvisin viimast Õpetajate Lehte, mis oli paksult täis töökuulutusi. Kui suur on tõenäosus, et kunagi võiks teist õpetaja saada?

Aliise: Hetkel ma enda tulevikus õpetajatööd ei näe ning kui aus olla, siis pole ma kunagi ennast seda ametit pidamas ette kujutanud. Küll aga on minu enda matemaatikaõpetaja Kersti Kaldmäe ehe näide sellest, et millegi kategooriline välistamine muudab selle hoopis tõenäolisemaks. Seetõttu ei julge mina antud teema kohta öelda muud, kui et elame ja näeme.

Emili: See amet pole kindlasti välistatud. Kui ma väike olin, siis tahtsin õpetajaks saada, kuid hetkel eelistaksin töötada koolis näiteks huvijuhina. Suure tõenäosusega võtan tulevikus osa ka Noored Kooli programmist.

Rasmus: On täiesti võimalik, et olen tulevikus õpetaja. Tegemist on väärika ametiga, sest hariduses peitub võim ja vabadus.

Elisabeth: Olen ka sellele võimalusele mõelnud, seda aga kaugema tulevikuplaani mõttes. Selleks, et teisi õpetada, tuleks esmalt elu näha ja kindla valdkonna eksperdiks saada. Praegu tunnen, et vahetult pärast gümnaasiumi lõpetamist minus selliseid elu- ja erialatarkusi ei ole ega saagi olla.

Sandra: Tõenäosus, et minust saab tulevikus õpetaja, on väike, aga ma ei välista seda täielikult. Praegu tunnen, et õpetajaamet ei ole minu jaoks.

Henrik: Gümnaasiumi ajal olen saanud palju õpetamiskogemust. Tunnen, et õpetamine pole minu esimene valik, kuid kunagi ei tea, mis elu toob. Õpetajate olulisust ei tohi alahinnata ning nende tähtsus ühiskonnas on märkimisväärne.

Tänapäeval tahab valdav enamus koodi kirjutada ja arvuti taga töötades raha teenida. Kas te ei pelga, et varsti me ei leia eestimaalaste hulgast tublisid inimesi, kes torusid parandavad või laudas loomade eest hoolitsevad ning füüsilist rammu nõudvate tööde tegijad tuleb piiri tagant tuua?

Aliise: Suures plaanis on oht kindlasti olemas. Kui olukord jätkub ja füüsilise töö tegijaid jääb vähemaks, on välismaise tööjõu rakendamine varsti vältimatu.

Emili: Mina küll hetkel selle pärast ei muretseks. Eestis leidub nii palju erinevaid töökaid inimesi. Kindlasti meeldib kellelegi füüsiline töö palju rohkem, kui kontoris istumine, kuid eks me näe, mis tulevik toob.

Rasmus: Ei pelga. On hea, et Eesti elanikud on haritud ning neil on võimalik teha füüsiliselt lihtsamaid ja tasuvamaid töid. Samuti on sümpaatne, et inimesed välismaalt saavad elada ja töötada Eestis, kui nad seda tahavad.

Elisabeth: Jah, ka enda tutvusringkonnas tean paljusid inimesi, kes IT-valdkonna poole sihivad, sest tegemist on tõepoolest väga hästi tasustatud erialaga. Olen arvamusel, et iga inimene peaks kas noorena või vanemas eas kätte saama selle „tublide inimeste” töökogemuse mingisuguselgi moel. Niimoodi suudetakse igapäevaselt näiteks teenindussektoris töötavate inimeste pingutusi väärtustada. Eestlased on oma loomult töökad ja seetõttu arvan, et meil leidub ka edaspidi inimesi, kelle kutsumuseks on vastupidiselt virtuaalmaailmale reaalses maailmas tehtavad (ka füüsilist pingutust nõudvad) tööd.

Sandra: Inimestel on erinevad huvid ja eelistused ning seetõttu ma ei pelga seda. Aga me ei saa kunagi kindlad olla ning võib-olla tõesti peab inimesi piiri tagant tooma.

Henrik: Ei pelga. Üha suuremat rolli hakkab tulevikus mängima tehnoloogia ning lihttöö osakaal väheneb. Erinevate seadmete kasutamiseks on vaja haritud inimesi. Eestlaste tahe koodi kirjutada on sellest aspektist vaadates väga positiivne.

Jüri Gümnaasiumis on aastate jooksul töötanud mitmeid õpetajaid välismaalt. Kui hästi õnnestus neil õpilastega nn ühisele lainele jõuda ja millist lisaväärtust nad õppeprotsessi lisasid?

Aliise: Õpetajad välismaalt on üldiselt väga avatud meelega ning alati valmis õpilastele oma elust väljaspool Eestit rääkima, mis muudab nende tunnid ääretult põnevaks. Seetõttu leidsid nad ka õpilastega ühise keele üsna ruttu. Lisaks sellele, et nad toova meie ellu uut kultuuri, loob nendega suhtlemine suurepärase võimaluse võõrkeelte praktiseerimiseks.

Emili: Välismaised õpetajad kindlasti rikastavad koolielu. Nad tutvustavad oma kultuuri ning teevad seeläbi õppimise palju huvitavamaks. Mulle tundub, et Jüri Gümnaasiumi õpilased ja välismaised õpetajad on omavahel siiani väga hästi läbi saanud.

Rasmus: Mina ei puutunud Jüri Gümnaasiumis õppides kokku ühegi välismaise õpetajaga. Peetri Koolis oli mul aga USAst pärit karjääriõpetuse õpetaja ja minu hinnangul sai ta hästi õpilastest aru. Tema antud kodutööd olid loovad ja inglise keel õpikeelena arendas ka keeleoskust.

Elisabeth: Välismaalt pärit õpetajad annavad meie koolile juurde särtsu, mis meid, põhjamaiselt tagasihoidlikke eestlasi, uute kultuuride ja tavade poolest rikastab. Mujalt pärit õpetajad on õpilastega leidnud nn ühise laine väga kiiresti. See käis loomulikult, sest noored on vastuvõtlikud ning kuna tegemist on uue ja põnevaga, siis tahetaksegi rohkem teada saada ja suhelda. Samuti andis see võimaluse praktiseerida inglise keelt ja avardada silmaringi.

Sandra: Mind pole üksi välismaine õpetaja õpetanud, aga olen kuulnud, et nad saavad õpilastega hästi läbi ja nad räägivad huvitavaid lugusid oma kultuurist. Samuti aitavad nad arendada keeleoskust.

Henrik: Kahjuks pole minul olnud võimalust õppida välismaalt tulnud õpetaja juhendamisel. Mulle tundub, et välismaised õpetajad loovad õppeprotsessis kindlasti lisaväärtusi, sest nad toovad tundidesse teistmoodi lähenemise ja näitavad uut vaatenurka läbi oma kogemuse.

Jüri Gümnaasiumis on palju vahvaid traditsioone ja ühistegevusi. Millised on teile enim meelde jäänud?

Aliise: Meie klass osales kooliüritustel väga aktiivselt ning erinevad spordi- ja tantsuvõistlused said meile endile ka traditsioonideks ning ootasime neid põnevusega. Just need ühistegevused, mida sai õppimise kõrvalt teha, jäävadki kõige eredamalt meelde.

Emili: Gümnaasiumist jäävadki mulle kõige rohkem meelde just erinevad kooliüritused. Eriti meeldis mulle klassiga osa võtta Playboxist ja „Kolme minuti tantsust“. Kindlasti ei unune kunagi ka tantsu- ja muusikalavastus „Esimene lend”.

Rasmus: Armastan Playboxi ja „Kolme minuti tantsu“. Naudin tantsimist ja mulle meeldib muusika ning need üritused on ka paik, kus tuleb väga selgelt välja inimeste loovus. Nautisin igat proovi ja esinemist.

Elisabeth: Sel aastal teist korda läbiviidud muusikaline lavastus nimega „Teine lend“ on hästi vägev ja saab kindlasti uueks traditsiooniks. Mulle on alati meeldinud ka õpetajate päeva puhul korraldatud võrkpalliturniirid õpilased vs õpetajad, millest olen alati osa võtnud.

Sandra: Jüri Gümnaasiumis toimub iga aasta väga palju huvitavaid üritusi. Mulle on enim meelde jäänud „Kolme minuti tants“ ja Playbox, sest oleme klassiga nendest osa võtnud.

Henrik: Kõige eredamad mälestused pärinevad üritustelt, kus oleme oma klassiga koos osalenud. Meie klass on väga kokkuhoidev ja kaaslastega esineda on alati väga tore. Tooksin välja Playboxid ja „Kolme minuti tantsud“, mis olid kõige meeldejäävamad.

Kui teie oleksite Rae vallavanem, siis mis oleksid need suured asjad, mida kiiremas korras ära teeksite?

Aliise: Parandaksin ühistranspordisüsteemi. Nimelt võiks bussisõit olla tasuta ka tudengitele, kes käivad Rae vallast Tallinnas koolis.

Emili: Viimasel ajal olen tihedalt kokku puutunud erinevate lavastuste ja kontsertide korraldamisega. Tunnen puudust ühest saalist, kus oleks suur lava ning kaasaegne heli ja valgustus. Vallavanemana ehitaksin ilmselt kontserdimaja, kus noored saaksid oma unistused ja ideed teoks teha.

Rasmus: Ma ei ole kursis kohalike probleemidega. Vabandust.

Elisabeth: Ühistransport Tallinna ja Jüri vahel saaks olla veelgi kiirem ja mugavam ning mina rajaksin selleks vastava koridori. Selle projektiga on õnneks juba algust tehtud ja peaks loodetavasti lähiaastatel valmis saama, ühendades omavahel Rae valla suuremad haridusasutused. Veel pööraksin suuremat tähelepanu väiksematele alevikele ja küladele.

Sandra: Ehitaksin Jürisse noortele suunatud meelelahutuskeskuse, kus saaks mängida bowling’ut ja piljardit, samuti võiks meil olla välikino.

Henrik: Tooksin Rae valda huvitavaid ja innovaatilisi projekte. Näen suurt tulevikku elektriautodel ja nende laadimiseks rajaksin mitmeid laadimispunkte üle kogu valla. Tööstuspiirkondadesse tooksin rohelust juurde mätaskatustega.

Ja lõpetuseks – mida teete, et maailm oleks parem paik?

Aliise: Püüan iga päev olla kellegi põhjus naeratamiseks!

Emili: Hoolin loodusest ja käin igal aastal talgutel. Samuti püüan olla aktiivne probleemide lahendamises. Kuid igapäevaselt üritan olla lihtsalt hea ja abivalmis inimene. Tunnen, et maailmas on vahel puudu headusest.

Rasmus: Söön minimaalselt loomset päritolu toitu ja sõidan enamjaolt ühistranspordiga.

Elisabeth: Olen aru saanud, et kõige inimlikum ja õigem viis igapäevaselt toimetada on mõtteviisi „Käitu teiste inimestega nii, nagu sa tahad, et sinuga käitutakse” järgi.

Sandra: Üritan olla võimalikult keskkonnasõbralik ning oma tegudega aidata kaasa puhtamale loodusele. Samuti olen sõbralik ja heatahtlik, kuna enda käitumise ja suhtumisega saame muuta maailma paremaks paigaks.

Henrik: Minule meeldib tuleviku peale mõelda ja olen optimist. Tahan olla innovaatiline ning leida igapäevastele probleemidele leidlikke lahendusi. Minu eesmärgiks on olla ühiskonnale väärtuslik ja kasulik kodanik ning aidata kaasa inimkonna arengule. Selleks tahan ennast arendada ning oma teadmisi ja oskusi võimalikult efektiivselt ära kasutada. Järgnevatele põlvkondadele tuleb jätta hea ja jätkusuutlik elukeskkond.

KOMMENTAAR

Liina Altroff, Jüri Gümnaasiumi direktor

Tänavused lõpetajad on Jüri Gümnaasiumi 40 lend. Erilised on seekordsed abituriendid veel seetõttu, et suur osa nende gümnaasiumiajast on möödunud hübriid- ja distantsõppe tähe all. Mis omakorda tähendab seda, et tegu on hästi kohanevate, paindlike ja vastutustundlike noortega, kes oskavad keerulistes oludes nutikalt toime tulla. Nad teavad, et elus võib  kõike ette tulla, ent oluline on ära tunda oma teele sattuvaid võimalusi. Nad on julged ja siirad, sest teavad, et nii on alati õige.

Iga kooliaasta on isemoodi. Käesolev kooliaasta niisamuti. Ja kuigi kevadise päikesega hakkavad talvised väljakutsed juba ununema, oli koolidel tervisekriisis ka sel aastal täita väga suur vastutus. Oleme kooliperena muutunud tänu keskmisest keerulisematele aegadele veel koostöisemaks ja ühtsemaks. Püüame alati toimida nii, nagu just meie kooliperele on parim. Peame aina olulisemaks seda, et koolis toimuval oleks alati tegelik tähendus ja mõte ning oleme valmis katsetama ega jää kinni sellesse, kuidas alati on olnud. Võime oma kooli üle kõik koos väga uhked olla -- tänu ühisele pingutusele saavutasime Aasta kool 2022 konkursil 3. koha! Sellest kevadest käivad koos teistega Jüri koolis ka Ukrainast pärit lapsed ning tänu neile püsib meil meeles see, et kuigi maailma ära parandada ei ole alati meie võimuses, saame omalt poolt panustada sellesse, et veidigi oleks parem.

Fotol: Jüri Gümnaasiumi kuldmedaliga lõpetajad: (vasakult) Henrik Hinn, Elisabeth Tomingas, Sandra Villemson, Emili Nilender, Aliise Sikk ja Rasmus Kalkun.
Foto: Andres Kalvik