Jüri gümnaasiumi tugikeskuse juhataja: enam ei pea ainult tulekahjusid kustutama

Tänavu kümnendat tegutsemisaastat tähistava Jüri gümnaasiumi tugikeskuse juhataja Nele Pilman rõõmustab selle üle, et kooli juhtkond ja vald mõistavad vajadust tugipersonali järele. Seetõttu võib tõdeda, et nende 19-liikmeline spetsialistide meeskond saab lisaks igapäevatööle Jüri gümnaasiumis tegeleda ka arendus- ja ennetustegevustega, mis õpilaste nii füüsilise kui ka vaimse tervise heaolu seisukohast on esmatähtsad.

Kuidas on tugispetsilistide olemasolu riiklikult reguleeritud ja miks otsustasite 2008. aastal, et Jüri koolis peaks need töötajad koondama eraldi üksuse alla?

Seadus kohustab koolipidajat õpilasele tagama vähemalt logopeedi, eripedagoogi, psühholoogi ja sotsiaalpedagoogi teenuse. Kuidas ja mis mahus pole ette öeldud ja osad koolid ostavad seda teenust ka täna sisse. Meil on selles osas hästi läinud, et see võimalus on olemas ning otsus eraldi üksuse loomiseks tuleneski sellest, et ühes kooli kasvamisega kasvas meil ka spetsialistide hulk, kelle töid ja tegemisi oli vaja koordineerida. Tagasi vaadates saab öelda, et see viis kindlasti meie töö ka uuele tasemele ja aja jooksul on seeläbi muutunud ka arusaam õpetajate seas. Täna saame tänu toimiva meeskonna olemasolule tegeleda ka ennetustöö ja arendustegevusega.

Millised on need põhimõttelised muutused arusaamades, mis kümne aasta jooksul just koolipere mõtlemises on toimunud?

Kui mina alustasin, siis nähti tugispetsialiste teise pilgu läbi. Psühholoog või sotsiaalpedagoog oli keegi, kelle juurde õpetajad probleemse lapse ära saatsid ja korras last tagasi ootasid, et siis oma tööga parema koha pealt jätkata.  Enam ei toimu sellist lapse käest-kätte andmist. Täna saadakse aru, et me pole imetegijad, vaid koostööpartnerid, ja ka lahendus leitakse just tänu mitmepoolsele koostööle, kus võrdselt peavad vaeva nägema ja osalema kõik, see tähendab nii laps, tema õpetaja, lapsevanem kui ka meie spetsialistide näol. Lapsed lihtsalt on täna väga erinevate võimetega ja erineva valmisolekuga, aga see ei tähenda, et nad peaks eakaaslastest alati eraldama – tänu abiõpetajate olemasolule saame me neile toeks olla tavapärase õppetöö raamides.

Aga lapsevanemad, kuidas on see side nendega loodud või ajas muutunud?

Enamus lapsevanemad, kellega me tugikeskuses kokku puutume, on väga koostööaltid. Nad näevad protsessis enda panust, mõistavad kooli võimalusi ja hindavad ka objektiivselt, et mida me saame üheskoos teha. Aga alati on olemas ka äärmused. On vanemaid, kes probleemide ilmnemisel eeldavad, et kohe ja kõik peavad tegelema ainult tema lapsega ja siis teine äärmus, kes ei tee mingisugust koostööd ja sellel võib olla palju erinevaid põhjuseid. Näiteks pole vanematel aega, need probleemid ei ole prioriteet, aga siiani on levinud ka valehäbi, kui mängu tuleb lapse erivajadus.

Mis on need peamised hirmud, mis vanematel nende teemadega seoses on ja kuidas neid leevendada?

Kui räägime üldiselt toest, nagu psühholoogi või sotsiaalpedagoogi tugi, siis need ei tekita enamasti küsimust. Kui aga on vaja lapsele erivormi, näiteks väikeklass või individuaalne töö, on neid hirme rohkem. Just seal on aga väga oluline kahepoolne usaldus, et vanem aitaks aru saada, mis võivad olla probleemide tagamaad, millest need tulenevad. Ja muidugi usaldada ka kooli ja spetsialisti, et seda tehakse just lapse parimaid huve silmas pidades. Aga need hirmud ongi tihti seotud just valehäbiga – arvatakse, et mis nüüd saab, minu laps pannakse „lollide klassi“ või võetakse kuskile psühhiaatriasse arvele. See on täna ikkagi veel mõnele lapsevanemale väga vastuvõetamatu, kui psühhiaater peab hinnangu andmiseks sekkuma. Osade tugiteenuste juurde suunamiseks on see aga eelduseks ja sellega peab arvestama.

Kõik vaimse tervisega seotud teemad on viimasel ajal aga üha rohkem päevakorras. Kas laste seas on aru saada mingist teadlikkuse kasvust?

Jaa, kindlasti ollakse teadlikumad. Eriti näeb seda mõttemuutust just suuremate õpilaste puhul, kolmandas kooliastmes ja gümnaasiumis, kus noored toovad ise neid teemasid välja. Nad ise tulevad, nad teavad kuhu pöörduda ja nad räägivad üpris avatult nendest asjadest – mis on nende mured, mis neid segab. Kui varem oligi meie psühholoogi kabinet väga kaua keldrikorrusel, veidi nagu peidus ära, siis nüüd oleme me keset maja ja uksed on kõigile avatud. Aga see on läinud väga loomulikult ja pole ka teemaks tulnud, et keegi tahaks näiteks kuidagi eraldi salaja või peale koolipäeva tulla. See pole enam küsimus või häbiasi, aga on vajadusel loomulikult võimalus.

Seda räägitakse ikka, et noored on tänapäeval kuidagi abitumad või sootuks hukas. Kas on nii, et tänapäeval vajavadki noored ja lapsed rohkem käe hoidmist?

Noored hukas kindlasti ei ole. Ja mina ei usu, et tänased noored kuidagi imelikumalt käituks, kui meie või meie vanemad omal ajal. Ilmselt on nende tänased tunded ja tegevused sarnased, aga nende asjade mõõde, just tänu sotsiaalmeediale, on suurem. Ja teine asi mis on küll,  et lapsevanematel on kogu aeg nii kiire. See pidev kiirustamise tunne ja kogemus aga jääb ka laste sisse – tunne, et kõigega peab hakkama saama ja 24 tunni sisse peab tingimata mahutama 48 tundi. Mina arvan, et seetõttu on ka vaimse tervisega seotud probleeme rohkem, et meil pole enam kombeks võtta aega maha, lihtsalt rääkida ja olla. Nii tekitame seda pidevat ärevust iseendas ja oma perekonnas.

Mis on meie lastel südamel, millised mured kõige rohkem teie lauale satuvad lisaks HEV-õpilastega seotud probleemidega?

Väiksemad tulevad ise enamasti siis, kui on probleemid kaaslastega, kui suhted on sassis või teeb muret kiusamine. Aga ka see, kui on kodus miski, mis neid häirib. Suuremad, gümnaasium ja kolmanda kooliastme lõpp – nemad tulevad peamiselt iseenda pärast. Need võivad olla siis kas eraelulised küsimused, kus nad nõu vajavad, aga ka õppenõustamine.  Enamasti tekivad need mured just üleminekul põhikoolist gümnaasiumisse. Siis on oluliselt rohkem vaja ise otsustada, oma aega planeerida ja selline iseseisvus võib olla teinekord noore inimese jaoks keeruline. Eriti, kui neid kohustusi koguneb palju – meil on õpilasi, kes käivad kooli kõrvalt tööl ja tegelevad õppetöö kõrvalt ka mitmete harrastustega. Ja ühel hetkel saabki seda kõike liiga palju, tekib selline käega löömise tunne ja ei osata selle kõige juures enam iseendaks jääda.

Ja kuidas te neid aidata saate, mida noorel inimesel on sellises olukorras vaja?

Need lahendused võivad mõnikord olla ka väga lihtsad. Istumegi maha, räägime, paneme nädalate kaupa paberile kirja, millal ja miks ning mida on vaja teha. Niimoodi oma aega planeerima õppides selgub tihti, et polegi olukord nii hull, kui see peas on enda jaoks välja mõeldud.

Kümme aastat on tööd tehtud, millised väljakutsed ees seisavad või kuhu on veel ruumi areneda?

Kindlasti vajab süstematiseerimist ja edasi arendamist abiõpetajate süsteem. Täna on meil neid koolis 6 ja ühteaegu täidavad nad nii asendus- kui ka abiõpetaja rolli. See tähendab, et lisaks tugiteenustele, nagu individuaaltunnid või õpilasega koos tunnis osalemine, aitavad nad asendada ka õpetajaid ja olema valmis astuma 1. klassi muusikatunnist 9. klassi keemiasse ja vastupidi. See aga, et on olemas need inimesed, kellel on see aeg olla neil õpilastel kõrval ja toetada neid seal tundides ja kollektiivis, mitte võtta neid sealt ära või saata kuskile eriklassi või erikooli, on just viimastel aastatel näidanud, et on väga õige ja vajalik.