Eri põlvkondade õpetajad digiõpikutest, tuupimisest ja tutistamisest

Kas õpetajate asemel seisab varsti klassi ees robot? Kas lastele tuleks hakata kiiremas korras hiina keelt õpetama? Kas koduste tööde andmine tuleks lõpetada? Ja kui suur peaks olema palk?

Nendel teemadel arutlevad Rae valla aasta noorõpetajaks valitud Marlene Timmi ja pedagoogina 36 aastat töötanud Terje Papp. Timmi õpetab Jüri Gümnaasiumis inglise keelt ning Papp peab samas koolis klassiõpetaja, ringijuhi ja pikapäevarühma õpetaja ametit.

Marlene, tunnustamisüritusel märgiti, et olete nõudlik ja lähenete õpikeskkonna loomisele süsteemselt. Milles täpsemalt need omadused väljenduvad?

Marlene: Minu jaoks on oluline, et õpilased tunneksid end tunnis hästi ja nende motivatsioon õppimiseks tuleks neist endist. Ma pole nii väga nõudlik õpilaste kui õpikeskkonna suhtes. Kui näen, et tingimused selle tagamiseks ei ole ideaalsed, üritan seda parandada. 

Kas õpetaja peab nahast välja pugema ka siis, kui laps ei viitsi õppida?

Terje: Kas just nahast välja pugema, aga õpetajalt oodatakse kindlasti, et ta tegeleks IGA õpilasega.

Marlene: Madala õpimotivatsiooniga õpilaste puhul tuleb jõuda probleemi tuumani ja sellega ei pea õpetaja kindlasti üksi tegelema. Heas koolis on õpetaja selja taga tugikeskus, klassijuhataja, teised õpetajad, õpilased ja kogukond. Õpetaja ei ole vastutav selle eest, kas õpilane viitsib või ei viitsi.

Tänapäeval saavad vist kõik aru, et inglise keele oskus on hädavajalik. Kas Eesti koolid, teiste seas ka Jüri Gümnaasium, peaks kiiremas korras hakkama õpetama hiina keelt, et mitte sabassörkija olla?

Marlene: Õppekavades on hetkel piisavalt aineid. Kui Jüri koolis hakataks õpetama hiina keelt, peaks see tulema millegi arvelt. Kool ei peaks muretsema selle pärast, kas nad on sabassörkijad, vaid selle pärast, kas õppekava pakub õpilastele kõike, mida nad vajavad.

Terje: Eesti koolid ei ole sabassörkijad. Võib-olla on see liiga konnatiigilik mõtlemine, aga Eestis antav haridus on piisavalt innovaatiline, arenguvõimeline ja ajakohane.

Kuidas on ajas muutunud õpilaste hulgas võõrkeele eelistuse prioriteedid?

Terje: Nõukogude ajal oli loomulikult võõrkeel number üks vene keel, mille õpetamine algas teisest klassist. Me vist isegi ei pidanud seda võõrkeeleks. Enamus algkasside õpetajaid olid võimelised vene keelt õpetama.

Pärast Eesti taasiseseisvumist 1991. aastal muutus kõik kardinaalselt. Aasta hiljem toodi enamikes koolides 3. klassi A-keelena inglise keel. 6. klassis algas lapsevanema valiku põhjal B-võõrkeel, milleks oli vene või saksa keel. Rohkem said tööd saksa keele õpetajad, sest vene keelest ei tahetud kuuldagi.

Tasapisi hakati aga aru saama, et Venemaa ei kao meie kõrvalt kuhugi. Kaasajal väga olulises karjäärisuunalises hariduses on suur rõhk tulevase elukutse valiku analüüsidel, keeleoskusel on samuti suur roll. Õpilaste eelistuseks on praegu kindlasti inglise keel. C-keelena on atraktiivsed nn eksootilisemad keeled, sest reisitakse palju.

Kuidas kogute õpetamiseks inspiratsiooni, et mitte aastast aastasse sama metoodikat kasutada?

Marlene: Inspiratsioon tuleb õpilastelt, kolleegidelt ja ühiskonnast. Uurin, milliseid uusi meetodeid on vahepeal juurde tekkinud, mis õpilasi kõnetavad ja neil silma särama panevad, ning millised on hetkel olulised teemad, millele tunnid üles ehitada.

Terje: Mina kogun inspiratsiooni oma kogemuste pagasist, mis ei sisalda kaugeltki ainult koolitöösse puutuvat. Mul on kolm täiskasvanud last ja lasteaiaealisteks saavad lapselapsed. Mul on kogemusi, kuidas toime tulla paljulapselise igapäevaselt mitte ainult Eestis treenivate laste vanemana;  mida tähendab, kui üks lastest elab pikka aega välismaal; missuguseid kogemusi sealt saadakse; kuidas toimub noorte inimeste tööotsimine, pere loomine ja väikelaste kasvatamine.

Üsna pikka aega olin paralleelselt koolitööga tegev ühe sotsiaaltöökeskuse lastekodu juures, kus puutusin väga lähedalt kokku vanemateta laste probleemidega. Mul on olnud võimalus õpetada eesti keelt ka näiteks Marokost tulnud noormehele, kelle esimene keel oli araabia keel ja inglise keel alles kolmas. Samuti olen õpetanud keeli Skype'i teel.

Palju inspiratsiooni annavad ka minu hobid: pilli mängimine õpetajate kapellis, käsitöö ja veel palju muud soengute tegemisest kuni näiteks pulmade korraldamiseni välja. Koolis olen ka algklasside majandusõpetaja, mis iseenesest nõuab igapäevaeluga kaasaskäimist.

Oktoobrikuu keskel toimus Tallinnas kõrgetasemeline kohtumine Digital Summit, kus peateemaks tehisintellektiga seonduv. Kas Te ei pelga, et ühel heal päeval pole õpetajaid enam vaja, sest lastele annavad tunde robotid?

Marlene: Sellist asja ma ei karda. Mitte ükski rakendus ei saa asendada inimsuhteid.

Terje: Arvan, et tehisintellektiga seonduv areneb küll tohutu kiirusega, kuid hariduses, eelkõige laste ja noorte arengu suunamisel, jääb ikkagi võtmesõnaks inimfaktor. Õpetaja roll sellel teel kindlasti muutub.

Haridus- ja teadusminister Mailis Reps tutvustas õpetajate päeval põhikooliõpilastele suunatud digiõpikuid. Millal hakkab paberkandjate hulk jõuliselt vähenema ning suuremat rakendust leiavad tahvel- ja sülearvutid?

Marlene: Digivaramu ja õpikute ühildumine on juba alanud ja arengu kiirust ei oska keegi ennustada. Usun, et õppematerjalide vormist tähtsam on õpetatav sisu.

Terje: Meie koolis leiavad juba praegu üsna palju rakendust tahvel- ja sülearvutid. Õpetajaid koolitatakse IT-alal pidevalt.

Ilmselt digiõpikuid tuleb juba lähiajal järjest rohkem, õpilastele muutub õppimine põnevamaks ja õpetaja töö muutub samuti. Kuid loodetavasti jääb inimene siiski inimeseks ja pärast esimest eufooriat soovitakse ikkagi kombineeritud õppimist.

Kas koduste tööde andmine tuleks lõpetada?

Marlene: Koduste tööde andmist ei pea lõpetama, aga ülesandeid tuleks anda mõtestatult nagu mistahes muu iseseisva õppe puhul.

Terje: Mina ise ei ole kunagi olnud väga suur koduste tööde andja. Kuid kohustus kodus üle vaadata, kas tunnitöö sai tehtud, on alati olnud. Mõnes kodus võib tunduda, et pidevalt on väga palju teha. Teises peres jällegi tuntakse muret, et miks koduseid töid ei ole. See sõltubki õpilasest – kui palju ta on koolitundides aega otstarbekalt kasutanud.

Nõukogudelikus õpikäsitluses oli valdav luuletuste, valemite ja muu säärase päheõppimine. Tänapäeval öeldakse, et õppimine peab olema lahe ja põnev. Kumma stiili austaja Teie olete?

Marlene: Päheõppimisest on vähe kasu, kui selle taga puudub mõistmine. Usun, et eriti just keeleõppes on palju tähtsam osaoskuste arendamine: rääkimine, kuulamine, lugemine – neid ei saa arendada läbi tuupimise. Tarvis on stimuleerivat keskkonda ja palju harjutamist.

Terje: Õppimine peaks olema lahe ja põnev, kuid selleks, et mõtlemises hakkaksid seosed tekkima, on aeg-ajalt vaja midagi ka pähe õppida.

 Kas mäletate, palju oli õpetaja kuupalk 30 aastat tagasi võrrelduna keskmisse palka ehk kas toona oli lihtsam või raskem töötasuga hakkama saada?

Terje: Mäletan, et ülikooli lõpetades oli minu palk 90 rubla. Sel ajal lisandus tasu töötatud aastate eest. Staažikad õpetajad teenisid 120 rubla. Hakkamasaamist on raske võrrelda, sest 30 aastat tagasi raha nagu oli, aga saada ei olnud midagi. Ka ei pidanud me maksma pangalaenu, autoliisingut ja muud säärast. Praegu on kõike saada, aga raha on alati puudu. 

Kui suur peaks olema täiskohaga töötava õpetaja miinimum- või keskmine palk, et tööle soovijatest oleks piltlikult öeldes järjekord ukse taga?

Marlene: Raske öelda, mõni poleks 2000-eurose palgaga ka rahul. Samas kandidaate oleks kindlasti tunduvalt rohkem.

Terje: Rahanumber on üks asi. Teine asi on aga õpetaja töö sisu. Õpetajast teeb õpetaja x-faktor, mida rahaga kinni maksta ei saa. Ainult et korraliku töötasu korral tuleksid ehk rohkem kooli ukse taha need, kellel see faktor on olemas.

Omal ajal võis õpetaja probleemset õpilast tutistada ja kratist kinni võttes klassist välja visata. Tänapäeval võib niimoodi talitades tööst ilma jääda. Kas õpetajal peaks olema korrarikkujate taltsutamiseks rohkem õigusi?

Marlene: Mitte keegi ei tohiks üheski olukorras kellelegi teisele füüsiliselt liiga teha.

Terje: Tutistamise ja kratist kinni võtmisega ilmselt ei jõua kuhugi. Ka siia sobib vastamiseks seesama x-faktor. Hästi palju sõltub õpetaja isiksusest.

Praegu päevakorras olev seaduse eelnõu, mis annab õiguse õpilaste asju läbi otsida, on tervitatav erandjuhtude korral. Paraku neid praegusel ajal esineb.

Terje, Teie olete õpetajana töötanud 36 aastat ja Teie, Marlene, aasta. Mitmete Eestis läbi viidud küsitluste põhjal tuleb välja, et noored peavad normaalseks iga kahe-kolme aasta järel töökohta vahetada. Kas õpetajad peaksid ka nii tihti kooli või ametit vahetama?

Marlene: Õpetaja on täpselt samasugune amet nagu iga teine ja inimene, mis iganes ameti ja töökoha ta on valinud, võib seda vahetada siis, kui see tundub talle vajalik. Oluline on lugupidamine ja avameelsus tööandaja ning töövõtja vahelistes suhetes. 

Terje: Kui mina kooli tulin ja vaatasin õpetajaid, kes olid koolis juba 30 aastat töötanud, siis mõtlesin küll, et see on ikka päris hirmus. Nüüdseks olen ise rohkemgi veel õpetaja olnud ja mulle tundub, et ikka veel muutun õpetajana iga aastaga paremaks. Kogemus on tohutult väärtuslik pagas. Parim kooslus on see, kui kogenud õpetaja suudab end pidevalt värske hoida. Aga ka selleks on taas materiaalset lisaväärtust vaja.

Jüri Gümnaasiumi õpilaste arv muudkui kasvab ja kasvab. Kui suur võiks olla üldhariduskooli õpilaste maksimumpiir või kas seda piiri on mõistlik seada?

Marlene: Nii väikeses riigis nagu Eesti ei tohiks kindlasti piirata õpilaste võimalust kodukohajärgses koolis õppida. Haritud noorte osakaal ühiskonnas määrab meie jätkusuutlikkuse. Ka meil on Jüri koolis pidev ruumipuudus, kuid lahendustele mõeldes pole kordagi tulnud jutuks variant, et õpilaste kooli vastuvõtmist võiks piirata. Loodetavasti terendab silmapiiril hoopis riigigümnaasiumi võimalus.

Terje: Ei kujuta hästi ette, et sellist piiri on võimalik seada. Piiri seab vajalike ruumide puudumine. Lõpmatult ühes piirkonnas maja suurendada pole ka ilmselt mõistlik. Minu veel väga tegusa isa ja noorpõlve Siberis asumisel veetnud lähisugulase arvates kulgeb elu tõusude ja mõõnadega. Niisiis põhjalikult läbimõeldud tulevikuprognoos peaks sellele küsimusele vastuse andma.