Ian Karelli ettekanne Rae valla haridustöötajate ettevõtlikkuse konverentsil
Kui mõelda sellest, et minna Ameerikast Eestisse, loomulikult on see kuskilt suuremast kohast kuskile väiksemasse kohta. Aga ma täiesti tunnen, et kolimine Eestisse tegi mu maailma palju suuremaks, kui ma oleks sinna jäänud.
Nii, ma olen kindel, et siin on mõned inimesed, kes pole kuulnud minu Eesti laulu „Sounds Like Home“ ja nad mõtlevad, miks ma olen Eestis. Ja see on küsimus, millele mulle meeldib vastata.
Minu isa vanemad olid Eestist. Nad liikusid Eestist pärast Teist maailmasõda ja lõpuks kolisid New Jerseysse, Ameerikasse.
Minu esimene mälestus Eestist oli, kui ma olin viiendas klassis. Meil oli vaja teha esitlus sellest, kust me perekonnaga tuleme. Ma mäletan, et ma tundsin natuke uhkust, et minu perekond on ainus perekond Eestist. See oli riik, mida mitte keegi ei teadnud.
Mõned aastad hiljem sain ma oma esimese võimaluse minna Eestisse, kui mu isa võttis minu ja mu venna kaasa meie onu külastamiseks Tallinnas.
Peaaegu kümme aastat hiljem, kui mu vend lõpetas keskkooli, otsustas ta kolida Eestisse. Sest meie vanavanemad olid Eestist, see oli võimalus meie jaoks saada Eesti kodakondsus. Nii me tegime, nüüd on mu vennal, õel ja minul kaks kodakondsust.
Sellel ajal ma elasin Pittsburghis ja õppisin ülikoolis. Kolmandal suvel tulin külastama oma venda Tallinnasse. Iga kord ma jäin siia üheks kuuks. Ja iga kord ma tundsin, et vist ma peaks elama siin ka. Aga ma olin ikka ülikoolis. Lõpetamine oli minu esimene eesmärk.
Aga siis ma lõpetasin ülikooli kraadiga filmitootmises. Töötasin kaks aastat ja otsustasin lõpuks kolida siia.
Minu esimene aasta Tallinnas oli väga raske, ja sellesse kuulus aeg, kui ma tundsin, et ma tahan minna Ameerikasse tagasi. Aga vaatamata raskustele, üheksa aastat hiljem ma olen ikka siin. Ja ma tunnen nüüd, et Tallinn ja Eesti on oma kodu.
Nii see oli. Miks ma olen siin. Kui ma just tulin Eestisse, küsisid paljud inimesed ainult „miks“. Nad küsisid rohkem nagu „miks sa tuled nii väikesele, igavale maale, kus on nii kinnised ja külmad inimesed?“.
Need ei ole küsimused, mida mulle meeldib kuulda. Kui ma kuulen inimestelt, kas eestlastelt või välismaalastelt, kuidas nad kasutavad neid negatiivseid stereotüüpe, siis see häirib mind. Kui inimesed küsivad küsimusi nagu need, ma vastan: „miks ma ei peaks tulema siia?“ või „sest Eesti on äge!“
Sest Eesti on tõsi väga äge. Ja mul on väga ägedad kogemused siin. Tegelikult, ma mõtlen, et iga koht saaks olla äge, kui sa proovid teha seda ägedaks.
Muidugi, seal on erinevused ameeriklaste ja eestlaste vahel. Ja ma sain aru, et inimesed, kes küsisid seda minu käest, mõtlesid, et Ameerika on palju parem kui Eesti. Ma ka sain aru, et nad mõtlesid Ameerikast, nagu ma mõtlesin Eestist ja Euroopast. Muru on alati rohelisem teisel pool, kuni sa saabud ja märkad, et muru on sama peaaegu igal pool.
Kuna ma kolisin siia koos reisikogemustega Euroopast, tunnen ma, et igas kohas on oma väärtus seetõttu, et inimesed lihtsalt elavad seal. Ja igas kohas on positiivsed asjad ja negatiivsed asjad. Ma ei usu, et seal on parim või halvim riik. Ma ei usu, et seal on parim või halvim rahvas.
Muidugi, kahjuks, seal on valitsused, mis tahavad, et nende rahvus oleks parim. Aga ma kohtusin inimestega maailmast ja ma leidsin, et peaaegu kõik tahavad samu asju. Armastust, õnne, ja kaitset. Ja väga palju on inimesi, kes usuvad, et kõik on üks perekond.
Ma tunnen, et see on natuke tobe, et see on nii oluline Ameerikas öelda: „America’s number 1 ya’ll!“ Number üks milles? Ja miks see on oluline.
Minu jaoks parim asi oleks, kui iga rahvas proovib olla parim. See saab olla ja aitab teistel olla nii hea, kui nad saavad olla.
Ja muidugi, Eesti on väike, tihti ka külm maa. Kuigi ei ole nii väike kui Taani või Holland. Ja mul on olnud väga palju halle, vihmaseid ja lumiseid päevi Pittsburghis.
Ja, Eesti on väike rahvusriik. Aga siin on rohkem inimesi kui Islandis, ja kõik, keda ma tean, mõtlevad, et Island on tore koht.
Ja muide, Tallinn on suurem kui Pittsburgh! Mis oli suur üllatus minu jaoks, sest Pittsburgh alati tundub kuidagi suurem. Võib-olla, sest seal on nii palju pilvelõhkujaid.
Alguses, kui negatiivsed tunded tekitasid halba meelt, tundsin ma, et mul on vaja kaitsta oma otsust. Aga nüüd on mul rohkem kogemusi ja lugusid, mis näitavad, et Eesti on tore koht elamiseks.
Loomulikult, see võtab palju aega. Ja vist see on ka sellest natukene, et olen täiskasvanu nüüd. Kolimine Tallinna andis mulle palju uusi ja huvitavaid kultuurilisi kogemusi, mida ma poleks saanud, kui ma oleks jäänud Ameerikasse.
Pittsburghis seal oli palju mittekesisust, aga Tallinnas ma elan kuskil, kus oma emakeel on võõrkeel.
Ja, kuigi mul on Eesti kodakondsus, ei tunne ma, et ma võiksin öelda, et olen täielikult eestlane. Ja kui ma just kolisin siia, tundsin, et ma olen siin sada protsent võõramaalane. Ja ma ei eita, et alguses kartsin, mida ma hakkan tegema siin.
Ma olin väga õnnelik, kui sain alguses töö Swisshôtelis öise vahetuse kokana. Mul oli vähe kogemusi köögis töötamisel. Aga kaheksa kuud hiljem teadsin, kuidas süüa teha, nüüd on see mu lemmik hobi.
Siis ma töötasin Norra laevareisi firmas Hurtigruten. Ma alustasin müügiagendina ja lõpuks töötasin koolitajana. See oli mu esimene ametlik kogemus õpetajana. See töö andis mulle ka mõned võimalused vaadata Euroopat rohkem.
Aga pärast kolme aastat ma tundsin, et tegin kõik, mis ma oleks saanud teha seal. Ma ei olnud rahul millegagi. Ma ei saanud väljakutseid. Ja, võib-olla kõige olulisem asi oli, et ma ei õppinud midagi ja ma ei arenenud. Siis ma lahkusin.
See oli kõige parem otsus, mis ma sain teha. Mitte et firma oli halb. Mõnikord sul on vaja panna uks kinni ja avada uus. Ja ma mäletan selgelt, et ma tundsin väga mugavalt seda otsust tehes, sest ma usaldasin Tallinna, kus on minu jaoks uued võimalused.
Üks kuu hiljem, mu sõber saatis mulle kuulutuse CV Keskusest. See oli õpetaja koht Eesti Rahvusvahelises Koolis. Ma teadsin otsekohe, et see oli täpselt, mida ma tahtsin teha. Äkki ma mäletasin, et kunagi tahtsin olla algkooliõpetaja, aga ma ei mõelnud sellest väga pikka aega.
Aga vist siin oli mingi märk! Vist. Või vist mitte.
Tegelikult, ma ei saanud seda kohta. Aga direktor ütles, et ta kutsub mind külla proovima asendusõpetajana. Ja see oli minu jaoks tegelikult parem kui mis iganes teine koht. Ma töötasin selles koolis mõned kuud enne, kui ma sain selle koha Tallinna Euroopa Koolis kunsti ja inglise keele õpetajana.
See oli täpselt, mida ma tahtsin ja väga hirmuäratav samuti. Õnnelik, mu töökaslased seal on uskumatult toetavad ja abivalmis. Oli raske esimene aasta, aga ma õppisin väga palju ja meeldis iga hetk. See oli esimene aeg, kui ma tundsin, nagu ma tegin, mida peaksin tegema.
Pärast minu esimest aastat Euroopa Koolis nad pakkusid mulle tähtajatu lepingu tingimusel, et omandan õpetaja tunnistuse. Peaaegu kaks aastat tagasi ma alustasingi magistriõppes Tallinna Ülikoolis inglise keele õpetajaks.
Õppimine ja õpetamine samas ajas on raske – ja ma mõtlen, et mul on vaja rohkem kui kaks aastat, et omandada kraad, aga ma olen peaaegu seal.
Kuid olla õpetaja ja tudeng koos on kasulik mõnikord. Mulle meeldib öelda õpilastele, et ma olen ka koolis ja mul on ka kodutöö, sest see väljendab ideed, et elukestev õpe on väga oluline ja päris lahe ka.
Mulle meeldib ka kasutada oma lugu, et näidata, kui okei see on, kui sa ei tea täpselt, mida sa tahad teha. Samal ajal see on lõbus. Proovida ja õppida uusi asju ja saada juurde oskusi, kuni sa saad aru.
Õpetamine ei ole minu ainus kirg. Ma olen olnud laulja bändides alates ajast, kui ma olin 15 aastat vana. Ja muusika tegemine ja mängimine on olnud väga oluline osa minu elus. Eestis ka mul on olnud väga head kogemused, mida pole olnud Pittsburghis.
Näiteks veebruaris ma osalesin Eesti Laulus konkursil teist korda ja sel korral sain laulda tuhandete inimeste ees ja rääkida oma lugu.
See oli kogemus, mida oli au saada oma metal-bändis Horror Dance Squad, kus ma tunnen, et mul on oma parimad ajad. Ma olen okei laulja, aga ma olen parem karjumises.
Koos Horror Dance Squadiga ma esinesin Riias, Helsingis ja suurel metal-festivalil Saksamaal. Ja loomulikult oleme mänginud Tartus, Pärnus, Narvas ja mitmeid kordi Tallinnas.
Ma olen olnud saanud jagada lava paljude lahedate bändidega, näiteks üks minu lemmik JMKE. Tegelikult ainus lugu, mis ma olen laulnud eesti keeles, on üks JMKE lugu. Kuid ma tahan muuta seda varsti.
Õpetajana ma tunnen, et oma õpilased saavad palju sellest faktist, et ma tegelen oma kirega väljaspool kooli. Ma loodan, et minu edu võib pakkuda neile ka inspiratsiooni.
Nüüd olen kolmandat aastat õpetaja Tallinna Euroopa Koolis. Järgmisest aastast ma alustan uue ja põneva väljakutsega ja see on esimese klassi õpetajana alustamine. Ja nagu ma ütlesin, ma tean, et see on täpselt, mida ma tahan teha elus praegu.
Ja uuesti, ma ei tea, kui ma oleks saanud või leidnud samu võimalusi Pittsburghis. Aga siin, Tallinnas, ma sain. See on kogemus, mida ma loodaksin jagada ühel päeval Eesti haridussüsteemis.
See on siin, Tallinnas, kus ma kuulsin inimesi rääkimas maailmakodaniku ideest. Pärast kohtumist mitmekesiste inimestega, töötamine erinevates rahvusvahelistes firmades ja koolides. Esinemine eri riikides ja võõrustamine couch surfer’eid, ma usun, et kõik on omavahel ühendatud.
Elasin peaaegu üheksa aastat siin ja kakskümmend neli aastat Ameerikas, sest mul on kaks kodakondsust, sestap tunnen, et mul on kaks kodu. Aga ma ei saa öelda, kas ma tunnen rohkem nagu ameeriklane või eestlane. Tegelikult ma tunnen nagu segu mõlemast.
Ja Euroopa Koolis ma saan näha, kuidas on kasvada maailmakodanikuks. Koolis meil on umbes neljakümnest eri rahvusest õpilasi ja õpetajaid. Ja enamik meie õpilasi on Third Culture lapsed. Kes kasvavad teises kultuuris, mis erineb nende vanemate kultuurist.
Minu oma kooli kogemus oli tüüpiline Ameerika äärelinnast. Klasside suurused olid umbes kahekümne viiest kolmekümne õpilaseni. Kooli suurus oli umbes 2000 inimest üheksandast kaheteistkümnenda klassini. Minu jaoks on see täiesti äge õpetada lapsi, kes saavad nii unikaalse perspektiivi maailmast. Kohtumine perekondadega ja teiste õpetajatega üle maailma teeb minu perspektiivi ka suuremaks.
Ma loodan, et oma kogemustega kolimine kuskile ja teise keele õppimine saab aidata toetada mu õpilasi, kellel praegu seisavad need väljakutsed ees. Mulle meeldib ka, et mu õpilased saavad näha, kui ühendatud ma olen riigiga, kus ma ei ole sündinud. Ma tahaks näidata, et see on võimalus tunda end kodus ja töötada, kellena sa tahad.
Minu jaoks on Eesti suurepärane koht, mida kutsuda koduks.
Eesti on koht, kust sa saad minna kuskile, kuhu tahad, ja tulla tagasi. Eesti on väike, aga ta teeb seda, mida ta teeb hästi. Ma tunnen, et väike maa saab fookustada sellele, milles ta on hea.
Kui ma mõtlen sellest, kuidas mu lemmikautorid kirjutavad kuldajast New Yorgis või Pariisis, siis mulle meenub Tallinn. Siin on koht, mille kohta tulevikus inimesed ütlevad, et „noh, Tallinn oli see koht, kus olla“. Niisiis, miks on see nii, et kui ma tulin väiksesse Eestisse, läks minu maailm suuremaks.
Ian Karell
Foto: Rae Sõnumid
Eesti elust vaimustunud Ian Karell kõnelemas Rae valla haridustöötajate ettevõtlikkuse konverentsil